Suurpere lõpp

Grigori Hodžeri romaan „Suurpere lõpp“ on sotsiaalkriitiline ja psühholoogiline lugu, mis kujutab ühe suure ja mitmepõlvkondse perekonna järkjärgulist lagunemist muutuvate ajastute ja väärtuste surve all. Teos vaatleb nõukogude ühiskonna arengut läbi ühe perekonna saatuse, kus üksteise kõrval eksisteerivad erinevate põlvkondade maailmavaated, ootused ja hirmud. Perekonna kui kollektiivse struktuuri roll hakkab murenema, kui esile tõusevad isiklikud valikud, eneseteostus ja kohanemisvajadus uue ühiskondliku korraga. Romaani keskmes ei ole üksainus kangelane, vaid hoopis mitme tegelase mõttemaailm, mille kaudu hargneb laiem kultuuriline ja ideoloogiline kontekst.

Teose ülesehitus on mosaiikne: vahelduvad perspektiivid, ajalised hüpped ja sisemonoloogid loovad pildi, milles perekond kui kunagine ühtsuse ja turvatunde allikas muutub järk-järgult distantseeritud inimsuhete võrgustikuks. Konfliktid isa ja poegade, vanavanemate ja lastelaste vahel ei ole ainult põlvkondlikud, vaid ka sügavalt maailmavaatelised. Mõnele tegelasele tähistab suurpere kokkuhoidmist, teisele mineviku koormat. Hodžer näitab, kuidas sotsiaalsed muutused tungivad kodusesse ruumi ja kujundavad vaikselt, aga järjekindlalt perekondade sisemisi suhteid. Stilistiliselt on romaan vaoshoitud, kirjeldav ja süvenev — pigem vaatlev kui sekkuv, andes lugejale võimaluse ise otsustada, kas lõpp on paratamatus või valik.

Grigori Hodžer (sündinud 1923) on olnud Eesti NSV-s tegutsenud vene kirjandus- ja kultuuritegelane, kelle looming käsitleb tihti ühiskondlikke nihkeid ja inimsuhete keerukust sotsiaalsete muutuste foonil. „Suurpere lõpp“ on üks tema olulisemaid eesti keeles ilmunud romaane, mis peegeldab 1960. aastate lõpule iseloomulikku tunnetuslikku nihet: püüdu mõista indiviidi rolli kollektiivis, mälu tähtsust ning isikliku valiku mõju. Hodžeri kirjutamislaadis kohtuvad realism ja mõtlik süvenemine, võimaldades luua mitmetahuline pilt ühest ajast ja selle inimestest, kes seisavad silmitsi nii välise kui sisemise muutumisega.