Viimane lõke. Eleegiline jutustus

Grigori Fedossejevi „Viimane lõke“ on meditatiivse tooniga jutustus, mille tegevus toimub Siberi karmis ja samas poeetilises looduses. Tegu on eleegilise kirjandusliku tekstiga, mis ühendab isikliku mälu, looduse vahetu kohalolu ja aeglase elutunnetuse. Jutustuse keskmes on vananev mees, kelle elu on möödunud taigas – kas jahimehe, metsamehe või maadeuurijana –, ja kes nüüd, eluõhtu lävel, süütab veel kord lõkke, et meenutada, mõtiskleda ja vaikuses leppida möödunu ja möödapääsmatuga. Lõke kui motiiv sümboliseerib siin mitte üksnes soojust ja valgust, vaid ka viimast sidet elu ja looduse, mälu ja vaikuse vahel.

Teos ei ole sündmusterohke ega tegevuspõhine, vaid arendab oma mõtteid läbi loodusvaatluste, sisemonoloogide ja mälufragmentide. Fedossejev suudab tabada looduse aeglast rütmi ja inimese väikest, ent tähendusrikast olemasolu selle keskel. Jutustaja mõtiskleb kadunud aegade, kaduvate teadmiste ja elukogemuse üle, mille vastu ei saa ükski raamat ega kaart. Tõuseb esile ka igatsus lihtsuse ja vaikuse järele maailmas, mis on muutumas kiiremaks ja võõramaks. Keel on kujundlik, ent samas vaoshoitud – iga lause kannab tunnetuslikku raskust, olles justkui mõtteline kaja tühjenevast maastikust ja vaibuvast elust.

Grigori Fedossejev (1899–1968) oli vene kirjanik ja insener-taustaga maadeuurija, kelle looming keskendub sageli Siberi loodusele, avastusretkedele ja inimese suhtele metsiku keskkonnaga. Tema kirjutatud tekstid, sealhulgas „Viimane lõke“, on sageli autobiograafilise alatooniga ning ühendavad looduskirjanduse ja eksistentsialistliku mõtiskluse. Eesti keeles ilmunud väljaanne pärineb 1986. aastast ja kuulub nende teoste hulka, mis pakkusid Nõukogude ajal lugejale vaikse vastukaaluna urbaniseeruvale tegelikkusele süvenevat, looduslähedast ja inimesekeskset lugemiskogemust. „Viimane lõke“ on sobiv neile, keda kõnetab sisekaemuslik, loodusega põimuv ja elu lõpu üle järele mõtlev kirjandus.