Škidi vabariik

Grigori Belõhhi ja Aleksei Pantelejevi jutustus „Škidi vabariik“ põhineb autorite enda kogemustel Petrogradi lastekodus, mis kandis nime ŠKID – „Škola imeni Dostoevskogo“. Teos kirjeldab varajast Nõukogude aega, mil kodutute laste ja noorukite kasvatamine oli terav ühiskondlik probleem. Raamat räägib poiste omapärasest elust kasvatusasutuses, kus distsipliin ja kord põimusid noorte loovuse, ulakuse ja vabaduseihaga. „Vabariik“ sümboliseerib nende enese loodud reeglite ja hierarhiaga maailma, milles peegelduvad ühtaegu nii karm argipäev kui ka lapsemeelne fantaasia.

Teos on üles ehitatud novellilaadsete lugude kaudu, milles ilmnevad erinevate kasvandike iseloomud ja saatused. Autorid näitavad, kuidas raskes olukorras noored üritasid leida oma kohta, arendasid sõprust ja solidaarsust ning sattusid tihti ka konfliktidesse kasvatajate ja süsteemi reeglitega. Raamatus on nii humoorikaid kui ka tõsiseid episoode, mis annavad edasi ühe põlvkonna kogemust ühiskonna perifeerial. Samal ajal on see lugu pedagoogilistest katsetustest, mille eesmärk oli ühendada kasvatustöö ja loominguline areng, et luua noortele parem tulevik.

Grigori Belõhh (1906–1938) ja Aleksei Pantelejev (1908–1987) olid ise ŠKID-i kasvandikud ning kirjutasid raamatu oma mälestuste põhjal. Belõhh hukkus Stalini repressioonide ajal, samas kui Pantelejevist sai hiljem tuntud lastekirjanik. „Škidi vabariik“ ilmus esmakordselt 1920. aastate lõpus ning saavutas kiiresti suure menu. Seda on korduvalt taasavaldatud ja ekraniseeritud, muutes teose oluliseks osaks vene ja nõukogude lastekirjandusest. Eesti keeles ilmunud väljaanne tõi selle värvika ja õpetliku loo ka siinsele lugejaskonnale.