Rännud tädiga

Graham Greene’i romaan „Rännud tädiga“ viib lugeja ootamatule seiklusele, kus korralik Inglise härrasmees, endine pankur Henry Pulling, satub pärast ema matuseid kokku oma ekstsentrilise tädi Augustaga. Tädil on värvikas minevik ja kaheldav seltskond, ning Henry stabiilne ja turvaline elu hakkab tema mõjul kiiresti murenema. Koos rändavad nad läbi Euroopa ja Põhja-Aafrika, kohtudes salakaubavedajate, endiste natside, hipide ja mitmesuguste piiripealsete tegelastega. Teekond, mis algab kui sundimatu reis, muutub samm-sammult eneseleidmise looks, kus konservatiivne ja vagur Henry avastab uue eluviisi – vabama ja ettearvamatuma, kui ta seni tundnud on.

Romaani keskmes on kahe väga erineva inimese suhe. Tädi Augusta on bravuurikas, emotsionaalne ja oma moraalitunnetuses paindlik, samas kui Henry on pedantne ja reserveeritud. Deratiivne dialoog nende vahel loob teosele omanäolise tooni, kus koomika ja kriitika põimuvad. Greene laseb oma tegelastel liikuda füüsilistes ja moraalsetes piirides, muutes romaani žanri mõttes osalt seikluslooks, osalt satiiriliseks enesevaatluseks. Sotsiaalne tagapõhi – eriti Inglismaa muutuv moraal ja maailmavaade 20. sajandi teisel poolel – loob konteksti, milles Henry aeglane, kuid vältimatu transformatsioon aset leiab.

Graham Greene (1904–1991) oli üks 20. sajandi mõjukamaid inglise romaanikirjanikke, kelle looming ulatub spioonipõnevikest kuni religioossete ja filosoofiliste romaanideni. Tema teosed käsitlevad sageli üksikisiku sisekonflikti, eetilisi dilemmasid ja usu küsimusi, ent „Rännud tädiga“ eristub kergema, mängulisema tonaalsusega. See romaan näitab Greene’i võimet kirjutada ka huumoriga, ilma et kaoks autori tavapärane süvapsühholoogiline käsitlus. Lugejale pakub teos nii meelelahutuslikku reisi kui ka mõtlikku peegeldust elu ootamatuste üle.