Kümnes mees

Romaan „Kümnes mees” algab Teise maailmasõja aegses Saksa vanglas, kus juhuslikult valitud pantvangid peavad otsustama, kes neist lastakse maha. Loosi teel langeb valik jõuka pariislase Chavel’le, kes pakub oma elu päästmise nimel kogu varanduse sellele, kes on valmis tema asemel surma minema. Noormees Janvier nõustub, jättes oma ema ja õe tuleviku kindlustatuks. Sõja lõppedes naaseb Chavel kodutuks ja nime muutnuna endisesse majja, mis on nüüd Janvier’ õe ja ema valduses. Lugu liigub sellest hetkest läbi vaiksete vestluste ja kasvava süütunde, kuni minevik jõuab talle järele. Greene asetab tegevuse moraalse dilemma ümber: kas inimene saab lunastada teo, mille motiiv oli hirm, ja kas varasem argus lubab hiljem ausalt tegutseda.

Romaani sündmustik jaotub kaheks: vanglaepisood, kus hirm ja arutelu põimuvad, ja sõjajärgne kodu, kus vaikne eksistents asendub uue ohuga. Teises pooles toob sündmusi pöörama Janvier’ surma järel tekkinud tühimik ja ootamatu külaline, kelle kohalolu seab kahtluse alla peategelase uue identiteedi. Tekst hoiab pinget läbi vaoshoitud dialoogi ja selgete tegevusliinide: iga stseen valmistab ette järgmist valikut, iga vaikusehetk lisab kaalu. Greene väldib otseseid hinnanguid, lastes lugejal ise kaaluda, kas tegu ja süü on omavahel tasakaalus või jääb midagi alati maksmata. Nii tekib jutustus, mis liigub sõja survestatud oludest intiimsesse ruumi, kus peategelane peab end määratlema ilma välise sunnita.

Graham Greene oli inglise kirjanik, kelle looming liikus piiril spiooniromaani, psühholoogilise draama ja moraalse allegooria vahel. Ta töötas ajakirjanikuna ja luureteenistuses ning reisis palju, ammutades ainest erinevatest poliitilistest ja kultuurilistest keskkondadest. Tema teosed käsitlevad sageli usku, süüd, lunastust ja valikuvabadust, asetades tegelased olukordadesse, kus eetiline kompass satub proovile. „Kümnes mees” valmis algselt stsenaariumina, mille Greene kirjutas sõja ajal, ja ilmus romaanina hiljem. Autorile omane on napp, sihipärane lauseehitus ja keskendumine olukordadele, kus välised asjaolud avavad tegelase sisemise loogika. Greene’i looming püsib lugejate ees kui uurimus inimese haavatavusest ja moraalsest visadusest.