Doktor Fischer Genfist ehk pommipidu

Romaan „Doktor Fischer Genfist ehk pommipidu” jälgib minajutustaja Alfred Jonesi, inglase ja šokolaadivabriku tõlkija argirutiini Veveys, mille katkestab suhe doktor Fischeri tütrega Anna-Luisega. Lugu liigub Jonesi vaatest: esmalt abielu, siis paratamatu kohtumine jõuka ja põlgust varjava Fischeriga, kes kogub enda ümber jõukate tuttavate ringi ning katsetab nende taluvuspiire. Õhtusöögid on üles ehitatud alanduse ja tasu mehhanismile: külaline talub reegleid ning saab lõpus kingituse. Jonesi jaoks muutub mäng eetiliseks katsumuseks, sest tema väärikusetunne ei luba tal vaadata solvanguid pelga seltskonnaatraktsioonina. Teos koondab pinget aeglaste nihketega: iga kohtumine nihutab keskme lähemale reeglile, mille järgi raha mõõdab inimese piiri, ning kulminatsiooniks saab „pommipidu” – loosimine, kus enesealanduse tasuks on tšekk, aga ühe krõpsu sees peitub oht. Süžee hoiab fookuses valiku, kas inimene laseb end rahasummal juhtida või katkestab mängu, mille hind on eneseväärikus.

Raamat kasutab selget võrdlusraami: Fischer paneb proovile teiste uhkuse, Jones proovib hoida piiri, kust alates osalemine tähendab kaasvastutust. Dialoogid näitavad, kuidas huumor ja terav märkus teenivad võimusuhet, ning kuidas seltskond normaliseerib alanduse, kui vastutasu on piisavalt suur. Loo ruum on napp: häärberi saal, järvekallas, töökabinet, mõni restoranilaud; siin tekivad kokkulepped, mis teevad osalejast „konna”, kelle krooks on nõusolek. Romaan ei paku moraalset jutlust, vaid laseb mehhanismil endal töötada: ahnus lubab reegleid ümber tõlgendada, põlgus kasvatab ükskõiksust ning juhuslik kaotus näitab, kui õhuke on enesepilt, mis toetub kingitusele. Pärast tippstseeni hakkavad asjad taas käima oma rada; sisse jääb järelmaik, et ka passiivsus on valik, millel on tagajärg.

Graham Greene toob siia oma oskuse ühendada lühike vorm ja eetiline pinge. Tema jutustajahääl on rahulik ja täpne, mis laseb nähtavaks saada võimuvõtete lihtsa loogika ja igapäevase keele. Autor seab pingepunkti mitte seiklusse, vaid otsusesse, kuidas inimene käitub, kui hinnasilt on silme ees. Tema proosa toetub situatsioonile ja lakoonilisele dialoogile; rõhk on teol, mitte selgitusel. „Doktor Fischer Genfist ehk pommipidu” paikneb Greene’i romaanide reas kui kompaktne näide sellest, kuidas raha ja põlgus võivad muuta seltskonna kokkuleppeks, milles osalemine on alati isiklik tegu.