Armastusloo lõpp

„Armastusloo lõpp” on Graham Greene’i romaan, mille keskmes on kirjanik Maurice Bendrixi ja abielunaise Sarah Milesi keeruline armulugu. Tegevus toimub Teise maailmasõja järgsel Londonis, kus isiklikud suhted põimuvad moraalsete ja religioossete küsimustega. Bendrix alustab oma teekonda kui pealtnäha küüniline ja kirglik armastaja, kuid kui Sarah järsku ja seletamatult suhte lõpetab, seisab ta silmitsi nii isikliku kaotuse kui ka suuremate eksistentsiaalsete küsimustega. Romaani pinget loob armastuse, reetmise ja usu omavaheline põrkumine, mis avab tegelaste sisemaailma vastuolud.

Romaanis on oluline religioosne mõõde. Sarah’ otsus katkestada suhe saab alguse tõotusest, mille ta annab kõrgema jõu ees, ja see tõotus juhib loo arengut. Bendrix, kes alguses näeb Sarah’ lahkumises vaid isiklikku solvangut, peab lõpuks leppima, et armastus võib olla midagi suuremat ja keerukamat kui kahe inimese vaheline side. Greene kasutab armastusloo lõpu kujutamiseks kirjanikule omast pingelist ja tihedat stiili, mis seob intiimsed tunded universaalsemate küsimustega usu, kahtluse ja lunastuse kohta. Lugu liigub isiklikest tunnetest laiemale tasandile, kus lugeja satub silmitsi inimese hapruse ja igatsusega tõe järele.

Graham Greene (1904–1991) oli inglise kirjanik, kelle loomingus põimuvad poliitiline, religioosne ja psühholoogiline temaatika. Ta on tuntud kui 20. sajandi üks mõjukamaid romaanikirjanikke, kelle teoseid on korduvalt ekraniseeritud. Greene töötas Teise maailmasõja ajal Briti luures, mis andis talle ainet paljude rahvusvaheliste ja spionaažiteemaliste romaanide jaoks. Lisaks romaanidele kirjutas ta näidendeid, filmistsenaariume ja reisiraamatuid. Kuigi ta jäi Nobeli kirjandusauhinnast ilma, püsib Greene’i looming kirjandusloos kui sügav ja mitmekihiline peegeldus inimese sisemistest vastuoludest ning 20. sajandi maailmapildi muutustest.