Tema verine sepitsus

Romaan koondab kujuteldavate dokumentide kogu, mis käsitleb 1869. aasta kolmikmõrva Šoti mägismaa väikeses kogukonnas. Teos algab Roderick Macrae ülestunnistusega ja jätkub tunnistuste, arsti- ja kohtupaberite ning ajalehetekstide jadana. Lugeja näeb ohvrite ja süüdlase suhteid, kohaliku korravõimu toimimist ning küla igapäevaelu, mille all kerib pinge. Kohtuistung loob raami, kus kaitse ja süüdistus tõlgendavad samu fakte erinevalt. Küsimus ei ole enam selles, kas tegu toimus, vaid miks see toimus ning milline mõtlemine seda võimaldas. Nii muutub raamat uurimuseks, milles advokaadi strateegia, psühhiaatri hinnang ja kogukonna vaikiv kokkulepe hakkavad määrama, kuidas tõde dokumentidest välja koorub. Struktuur lubab lugejal seada materjalid enda järjekorda ja otsustada, kas ülestunnistus on seletus või kaitserepliik.

Kogumikuna esitatud tekstid teevad nähtavaks, kuidas võim toimib äärealal, kus seadus ja tava põrkuvad. Raamat näitab, et fakt ja tõlgendus ei satu harva konflikti. Iga dokument lisab kihi, ent ei kinnita lõplikku järeldust. Psühhiaatriline keel toob mängu vastutuse piiri: kas toimepanija oli teovõimeline või kergitab tema elulugu teistsuguse, põhjuste ahela. Kohtunike, arstide ja külainimeste hääled osutavad, et lugude jutustamine on osa menetlusest, mitte üksnes selle kõrvalprodukt. Raamatu töövahenditeks on ajastu mõisteline aparaat, kohturetsepti täpsus ja keele nüanss, mis panevad tähele panema, millal dokument kirjeldab ning millal kujundab tegelikkust. Lõpuks jääb kaalule, kas menetlus suudab eristada paratamatust valikust ja kas karistus on vastus, kui põhjus jääb pooleldi nähtamatuks.

Graeme Macrae Burnet on šoti prosaist, kelle looming uurib kriminaalse sündmuse ja jutuvestmise suhet. Tema läbilöögi tõi see raamat, mis jõudis rahvusvaheliste auhindade nimekirjadesse ja tõi autorile laia lugejaskonna. Eesti keeles on temalt ilmunud ka romaan Patsiendi lugu ning varasem Adèle Bedeau kadumine. Burnet ühendab akadeemilise täpsuse ja jutustaja distsipliini: ta laseb materjalil rääkida ning loob tegelaste ümber institutsionaalse raami, kus advokaat, psühhiaater ja ajakirjanik annavad igaüks oma mõõdu. Nii nihkub tähelepanu süžee lahendamiselt lugemise protsessile. Lugeja võtab üle menetleja rolli ja paneb dokumentidest kokku oma versiooni, teades, et versioon ei võrdu kohtuotsusega vaid näitab, mida tekstid võivad teha, kui neid loetakse.