Kassike Peegel

Gottfried Kelleri jutustus „Kassike Peegel” kuulub tema allegoorilise loomingu hulka, milles fantaasiarikkad ja elulähedased elemendid põimuvad moraalse tähendusega. Lugu räägib ühest erakordsest kassist, kes ei ole tavaline koduloom, vaid iseseisva mõtlemisega, peaaegu inimliku iseloomuga olend. Kassike Peegel astub dialoogi nii ümbritseva maailma kui ka oma peremehega, osutades peidetult ühiskondlikele ja eetilistele probleemidele. Looma vaatepunktis esitatud sündmused võimaldavad vaadelda inimesi distantsilt ja kriitilise pilguga, ilma et see muutuks õpetlikuks või moraliseerivaks. Tekstis on märgata satiirilist tooni ja kergelt paroodilist suhet väikekodanlikku elulaadi.

Lugu sobib eri vanuses lugejatele, sest ühelt poolt pakub see huumorit ja äratundmist igapäevastest olukordadest, teisalt annab võimaluse mõtestada inimsuhete aluseid, väärtushinnanguid ja ühiskondlikku konformismi. Kassike kui peategelane ei jää pelgalt sümboliks, vaid toimib ka tegevuse aktiivse kujundajana, olles samal ajal väljavaade autori väärtusmaailma. Kogu teos on kirjutatud ladusas ja kujundirikkas keeles, mille kaudu ilmneb Kellerile omane oskus ühendada lihtne ja sügav. Illustratiivne, elav maailm, mida autor loob, toetub Šveitsi väikelinna argielule, kuid selle üldistusjõud ulatub kaugemale kitsast ajalisest või ruumilisest raamistikust.

Gottfried Keller (1819–1890) oli šveitsi kirjanik, kelle loomingusse kuuluvad nii realistlikud romaanid kui ka muinasjutulise alatooniga jutustused. Tema teostes on tähtsal kohal kodanliku elu ja üksikisiku sisemaailma vastasseis, sageli varjatud iroonia ja poeetilise detailitäpsusega edasi antud. Kelleri keeleline meisterlikkus ja võime tunnetada inimese nõrkusi ilma halastamatuseta teevad ta Euroopa kirjanduse püsiväärtuseks. „Kassike Peegel” on üks tema omanäolisemaid jutte, milles lihtne loomalugu muutub sügavamõtteliseks peegelduseks inimese ja ühiskonna üle.