Saladused ja valed

Raamat jälgib CIA teadvuskontrolli ja bakterisõja programmide kujunemist külma sõja telgitagustes. Teos seob labori, sõjaväe ja luureasutuste koostöö ning kirjeldab, kuidas salaprojektid liiguvad katseekraanilt käskkirjadeni: eelarveread, variorganisatsioonid, katsealuste värbamine ja dokumentide ringlus. Käsitlus koondab juhtumid, kus aineid, meetodeid ja psühholoogilisi võtteid katsetati ilma läbipaistva järelevalveta. Lugeja liigub kabinetist haiglasaali ja kinniste uste taha, kus protokollid, aruanded ja mälujutustused ristuvad. Raamat näitab, kuidas tehniline eesmärk – mõjutada meelt või levitada haigustekitajaid – põrkab kokku õiguskaitse ja meditsiinieetikaga, jättes avalikku ruumi küsimused, millele vastuseid ei avaldata või mida varjab riigisaladus.

Väljaanne on üles ehitatud allikapõhiselt. Tekst kasutab dokumente, ütlusi ja protokolle, et taastada tegevusahelad: kes andis loa, kes kirjutas juhendi, kuidas mõõdeti „tulemust”. Teos liigub üksikjuhtumitest suurema mustrini: katseplaanid, varifirmad, katsealuste valik, riskide varjamine. Korduvad teemad on salastamine, vastutus ja järelevalve puudulikkus. Autor näitab, kuidas teaduslik terminoloogia ja julgeolekusõnavara annavad tegevusele neutraalse tooni, mis katab ära inimliku kulu. Raamat ei paku sensatsioonilist finaali; see kogub pusletükid ja jätab nähtavale nii kinnitatud faktid kui ka tühikud, mis tekivad siis, kui materjal on tahtlikult lünklik. Nii tekib pilt programmide loogikast, mitte üksnes üksikutest skandaalidest.

Teos sobib lugejale, kes otsib süsteemset ülevaadet sellest, kuidas luure, meditsiin ja sõjaline uurimistöö võivad üksteist mõjutada. Raamat pakub tööriista, millega lugeda protokolle ja aruandeid: vaadata, kus nihkub eesmärk, millal lahjendatakse vastutust, kuidas vormistatakse risk tagantjärele paratamatusena. Käsitlus aitab sõnastada kontrollküsimusi – millal on teaduslik põhjendus piisav, millal asendab seda keeleline suitsukate – ning hoida fookust mehhanismidel, millega salastamine muudab valikud tabamatuks. Tulemuseks on tervik, mis näitab, kuidas süsteem toimib, kui eetiline raam nihkub ja järelevalve ei jõua uksele enne, kui katse on juba tehtud.