Jõuluoratoorium

Göran Tunströmi „Jõuluoratoorium“ on romaan, mis põimib perekonnaloo, muusika ja ajaloolise kogemuse tihedaks, mitmetasandiliseks tekstiks. Lugu algab traagilise sündmusega – naise surmaga õnnetusjuhtumis –, mis mõjutab mitme põlvkonna saatust. Keskseks kujuneb Johann Sebastian Bachi „Jõuluoratooriumi“ esitamine, millest saab nii sümboolne kui konkreetne telg, mis ühendab tegelasi ja juhib tegevust eri aegades. Romaan ei keskendu ühele peategelasele, vaid järgib vaheldumisi mitut elujoont, liikudes Rootsi väikelinnast Uus-Meremaani, lapsepõlvest täiskasvanueani, isiklikust kogemusest ühiskondlikesse muutustesse.

Tunström kasutab fragmentaarset narratiivstruktuuri, milles erinevad ajad ja perspektiivid ei ole lahutatud, vaid peegelduvad üksteises. Tegelaste mälestused, ettekujutused ja argised toimingud moodustavad kihilise terviku, kus keskseks ei ole mitte sündmuste järjestus, vaid nende tähendus inimeste jaoks, kes üritavad leida järjepidevust ja lohutust. Muusika ei ole ainult kujund või taust, vaid vahend, mille kaudu väljendatakse leina, lootust ja püüdu ületada keelelise väljenduse piire. Samal ajal on olulisel kohal ka paik – Sunne –, mis ei ole üksnes geograafiline asukoht, vaid koht, kus kogemused ja ajalugu salvestuvad ruumi ja inimeste vahelisse sidemesse.

„Jõuluoratoorium“ ei taotle kokkuvõtlikku järeldust ega klassikalist lunastust. See kujutab inimesi, kes ei otsi mitte vastuseid, vaid võimalust elada edasi kaotuste ja mälestuste kooseksisteerimises. Tunströmi tekst liigub aeglaselt ja tähelepanelikult, jättes ruumi vaikusele ja mittesõnastatavale. Teos on katse mõista, kuidas aeg ja valu ei kao, vaid muutuvad osaks keelest, milles inimene püüab ennast ja teisi mõista. Lugeja ei saa siin valmis lugu, vaid võimaluse osaleda protsessis, kus tähendus ei ole antud, vaid kujuneb kuulamise ja meenutamise kaudu.