Kui sured nagu kass

Goran Simići luulekogu „Kui sured nagu kass“ koondab endas sõjatraumade, igatsuse ja isikliku haavatavuse teemade poeetilise väljenduse. Bosnia päritolu autor kirjutab vahetult ja sageli lühilauseliselt, kasutades nappi, kuid tähendusrikast kujundikeelt. Luule on tugevalt autobiograafiline ning peegeldab elu sõjajärgses maailmas, kus kodumaa on jäänud minevikku ja uus elu tuleb ehitada paguluses. Paljud tekstid keskenduvad igapäevasele argisusele, milles peitub ometi sügav eksistentsiaalne valu ja leppimise püüe. Teosed räägivad armastusest, mälestustest ja surmast, kuid alati ka inimeseks jäämise võimalikkusest.

Simići luulekeel on otsene, vahel lausa loomalik – ta ei varja valu ega viha, kuid temas ei puudu ka hellus ja elujaatus. Paljud tekstid balansseerivad reaalsuse ja unenäolisuse vahel, ühendades dokumentaalse täpsuse sürrealistliku kujundiloomega. Kuigi raamatu pealkiri viitab surmale, ei keskendu kogu üksnes lõppudele, vaid ka kestmisele ja muutumisele. Olulisel kohal on identiteedi küsimus – milline on inimene väljaspool oma kodumaad, ajalugu ja traumaid. Luulekogu on üles ehitatud kui rännak, kus iga tekst on peatuspunkt ühe sisemise teekonna osana.

Goran Simić (sündinud 1952) on Bosnia ja Hertsegoviina kirjanik, kes elab ja töötab Kanadas. Ta on tuntud nii luuletaja, proosakirjaniku kui esseistina. Sarajevo piiramisest pääsenuna on tema looming tihedalt seotud sõjakogemuse ja selle psühholoogiliste järelmõjudega. Simići tekstides põimuvad Balkani ajalooline kogemus ja universaalsed teemad, mis kõnetavad erinevatest kultuuridest lugejaid. Tema hääl on selgelt äratuntav – aus, vahel trotslik, aga alati sügavalt inimlik.