Teekond säravatele tippudele

„Teekond säravatele tippudele” on Gohar Markosjan-Käsperi novellikogumik, kus kuues loos põimuvad omavahel sisekaemus ja kultuurilised vihjed. Autor uurib inimese psüühika varjatud kihte, kaardistades olukordi, kus välised sündmused vallandavad midagi sisemist, sageli sõnadesse raskesti seatavat. Igas novellis on midagi nihkes – tegelikkus libiseb vaikselt teise registrisse, kus isiklik mälestus, unenäoline tajumus või ajalooline trauma annab argipäevasele uue varjundi. Kogumik ei taotle dramaatilist pinget, vaid kasvab vaikse sisemise pinge najal, mis kutsub lugejat mõtestama vaikust ja varju inimese sees.

Kogumiku üks keskseid kujundeid on Ararati mägi – Armeenia rahvusliku identiteedi sümbol –, mis ühes novellis kaob inimestel silmist. See motiiv tähistab laiemalt mälu ja kuuluvuse kaotust, aga ka lootust, et identiteet võib säilida ka ilma nähtavate ankruteta. Markosjan-Käsper kirjutab tundlikult ja tähelepanelikult, jättes ruumi nii kehalisele kohalolule kui ka abstraktsele igatsusele. Tavalised tegevused – rongisõit, vestlus, linnavaade – omandavad mõnes loos rituaalse või unenäolise tähenduse. Ta ei selgita üle, ei lahenda kõike lõpuni, vaid jätab teksti õhku, mis paneb lugeja seisatama ja endalt küsima.

Gohar Markosjan-Käsper (1949–2005) oli armeenia päritolu kirjanik, kes elas ja töötas Eestis. Tema loomingu keskmes olid sageli eksistentsiaalsed küsimused, ajaloomälu ja identiteet. Ta kirjutas vene keeles, kuid tema teoseid on tõlgitud eesti keelde ning need on leidnud tunnustust ka siinsetes kirjandusringkondades. Oma novellidega pälvis ta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia, mida võib pidada märgiks tema teoste sisulisest kaalust ja vormilisest nõudlikkusest. Markosjan-Käsperi tekstid ei tõuka mitte niivõrd sündmustest, vaid inimeses toimuvast liikumisest, mis sageli jääb välise pilgu eest varjatuks.