Õnnista loomi ja lapsi

Glendon Swarthouti romaan „Õnnista loomi ja lapsi“ viib lugeja 1960. aastate Ameerika olustikku, kus rühm poisse saadetakse suvelaagrisse, et neist kasvataks korda armastavad ja tugevad noored mehed. Laagris pannakse nad aga tembeldatud kõige saamatumateks ning neile antakse alandav hüüdnimi Allapissijad. Autor toob esile, kuidas ühiskondlikud ootused ja täiskasvanute surve võivad noortele mõjuda, ning vastandab sellele poiste endi kujuneva sõpruse ja solidaarsuse. Teos algab argistest laagrioludest, kuid areneb sügavamaks looks väärikuse otsimisest ja eneseusu leidmisest.

Romaani keskne süžee saab hoo sisse, kui poisid satuvad teadmisele, et Arizona osariigi kaitsealal on mahalaskmisele määratud piisonikari. Nende julgus ja otsusekindlus panevad nad tegutsema, kuigi täiskasvanute maailm peab seda hullumeelseks ettevõtmiseks. Ränkraske teekond täis takistusi muutub katsumuseks, milles igaüks peab ületama nii välised raskused kui ka sisemised hirmud. Piisonite vabastamine sümboliseerib ühtlasi nende endi vabanemist alandusest ja saamatusesildist. Seega on lugu ühtaegu seikluslik ja allegooriline, käsitledes nii loodushoidu kui ka nooruse haprat kujunemisteed.

Glendon Swarthout (1918–1992) oli Ameerika kirjanik, kelle loomingus on kesksel kohal sotsiaalsete ja moraalsete dilemmade kujutamine. Tema teosed on sageli leidnud tee ka kinolinale – „Õnnista loomi ja lapsi“ ekraniseeriti 1971. aastal. Swarthouti stiili iseloomustab otsekohene jutustamislaad, milles ühenduvad sentimentaalsus ja kriitiline realism. Käesolev romaan kuulub tema tuntumate teoste hulka, kuna toob esile nooruse haavatavuse ja vajaduse tunnustuse järele, sidudes selle ühtaegu humoorika, kurva ja liigutava loona, mis kõnetab eri põlvkondade lugejaid.