Gepard

Giuseppe Tomasi di Lampedusa romaan „Gepard“ („Il Gattopardo“) kujutab Sitsiilia aristokraatia hääbumist 19. sajandi keskpaigas, Itaalia ühendamise ja ühiskondlike muutuste taustal. Teose keskmes on prints Fabrizio di Salina – väärikas ja intellektuaalselt sügav mees, kes jälgib ümbritseva maailma ümberkujunemist, tunnetades, et tema seisus ja elulaad on pöördumatult kadumas. Romaani õhustik on täis nostalgiat ja vaikset resignatsiooni: autor ei idealiseeri mööduvat aega, kuid ka ei juubelda tuleva üle. Muutused on paratamatud, kuid sageli näivad need olevat vaid pinnapealsed, asendades vana uuega, mis vormilt erinev, ent sisult sarnane.

Romaan järgib kronoloogiliselt prints Salina ja tema perekonna elu pöördeliste aastate jooksul, alustades 1860. aasta Garibaldi dessandist ja liikudes edasi kuni peategelase eluõhtuni. Salina sisemised monoloogid ja tähelepanekud ühiskonna muutumisest annavad loole filosoofilise sügavuse. Tema noor sugulane Tancredi, kes kohandub uute oludega, ja abielu ilusa, kuid lihtsast soost Angelicaga sümboliseerivad uut ajastut, mis oskab kohaneda, aga ei pruugi säilitada seda sisemist väärikust, mis kuulus vana aadli ideaalidesse. Lampedusa keel on kujundirikas, täis detaile, mis loovad atmosfääri, milles aeg ja kaduvus muutuvad peategelaste vaikseks, kuid vältimatuks kaaslaseks.

Giuseppe Tomasi di Lampedusa (1896–1957) oli Sitsiilia aadliperekonnast pärit kirjanik, kelle ainus romaan „Gepard“ ilmus postuumselt ja saavutas kiiresti laialdase tuntuse. Tegu on autobiograafiliste joontega teosega, mille mõtisklev toon ja ajalooline täpsus on teinud sellest ühe 20. sajandi olulisema Itaalia romaani. Lampedusa kirjutamisstiil on mõõdukas, introspektiivne ja läbi imbunud kultuurilisest peenusest, mis peegeldab autori sügavat sidet kadunud maailmaga. Romaani tõlgendatakse sageli kui elegiat mineviku väärikusele ja intellektuaalsele aususele ajastul, mil uus ühiskondlik kord tõi kaasa küll muutuse, ent mitte tingimata edasimineku.