Südametud

Giuseppe Conte romaan „Südametud“ on poeetilise ja filosoofilise alatooniga teos, mis liidab omavahel poliitilise kommentaari, armastuse motiivid ja eksistentsiaalsed küsimused. Tegu on düstoopilise looga, mis kujutab lähitulevikku, kus Euroopat on tabanud sügavad muutused – liberaalsed väärtused on asendunud autoritaarsusega, vabadus on piiratud ja solidaarsus asendunud hirmu ja ükskõiksusega. Peategelaseks on tundlik ja mässumeelne intellektuaal, kes seisab silmitsi ühiskonna väärtuslanguse ja isikliku armastuse purunemisega. Tema sisemine heitlus kulgeb paralleelselt välise maailmaga, mis muutub järjest jäigemaks ja südametumaks.

Romaani tonaalsus on vahelduv – vaoshoitud lüürikast järskude ja valulike poliitiliste tõdemusteni. Conte kasutab keelt kui vastupanuvahendit, näidates, kuidas sõnad ja mõtted võivad säilitada inimlikkuse maailmas, kus see on süstemaatiliselt taandumas. Teose pealkiri „Südametud“ peegeldab kahekordset tähendust: ühelt poolt viitab see võimule, mis on kaotanud empaatia ja eetika, teiselt poolt isiklikule üksindusele ja tundetuks muutumisele armastuse kaotuse järel. Filosoofilised arutlused, kultuurilised viited ja eksistentsiaalne meeleolu loovad tiheda teksti, mis nõuab lugejalt keskendumist ja kaasamõtlemist.

Giuseppe Conte on itaalia kirjanik, luuletaja ja esseist, kelle loomingus põimuvad sageli ajalugu, mütoloogia ja sügavalt isiklikud teemad. Ta on tuntud kui autor, kes ei karda käsitleda poliitilisi ja ühiskondlikke muutusi kirjandusliku sügavusega, kutsudes lugejat kaasa mõtlema kaasaegse Euroopa olemuse ja tuleviku üle. „Südametud“ on temalt üks selgeimaid seisukohavõtte, mis ühendab ilukirjanduse ja ühiskonnakriitika, pakkudes samal ajal tundlikku pilku inimesele, kes otsib tähendust ajahetkes, mil mõistus ja süda näivad olevat teineteisest eemaldunud.