Madonna Fiammetta eleegia

Giovanni Boccaccio „Madonna Fiammetta eleegia“ on ühehäälne armastusromaan, mille jutustajaks on Rooma aadlipreili Fiammetta. Teos on kirjutatud esimese isiku vaatepunktist ning kujutab noore naise traagilist armastuslugu, milles tunded, igatsus ja meeleheide põimuvad lüürilisse enesemonoloogi. Fiammetta on mahajäetud armastaja, kes meenutab oma kohtumist neapellase Panfiloga, nende tärkavat suhet ja lõpuks valusat lahkuminekut. Ta on jäänud üksi, teadmata mehe saatust, ja otsib oma meeleheitest väljapääsu kirjutamise kaudu. Romaani kannab sisemine emotsionaalne pinge ning intensiivne psühholoogiline eneseanalüüs, mis muudab teose varaseks armastuse ja hingevalu kirjanduseks.

Erinevalt Boccaccio tuntumast loomingust, nagu „Dekameron“, puudub „Madonna Fiammetta eleegias“ huumor ja narratiiviline mitmehäälsus. Siin avaneb üksainus hääl, mis esindab melanhoolset ja isoleeritud pilku maailma. Teos ühendab klassikalise elegia elemente keskaja kristliku maailmatajuga ning väljendab naise positsiooni ühiskonnas, kus tema tunded ja valikud on sageli allutatud välistele oludele. Fiammetta kirjutab kui omaenda mälestuste kroonika pidaja, kelle lootus ja kannatus avalduvad täpse keele ja rikkaliku kujundiloomingu kaudu. Romaan ei esita sündmusi klassikalise tegevustikuna, vaid kui emotsionaalselt laetud mälupilte ja sisemonolooge, mis kutsuvad lugejat kaasa elama ühe südame valu ja visadust.

Giovanni Boccaccio (1313–1375) oli itaalia kirjanik, poeet ja humanist, kes kuulub Dante ja Petrarca kõrval vararenessansi kesksetesse kultuurikujundajatesse. Tema loomingus põimuvad antiikne ainestik, keskaja tundemaailm ja uusaegse indiviidi eneseteadvus. „Madonna Fiammetta eleegia“ valmis tõenäoliselt 1340. aastatel ning on üks varasemaid Euroopa kirjanduse naiskeskseid sisemonolooge. Eesti keeles ilmus see teos Tartu Ülikooli kirjastuse väljaandel, pakkudes lugejatele haruldast võimalust tutvuda vararenessansi emotsionaalse ja introspektiivse kirjavormiga tõlkes, mis säilitab originaali lüürilise intensiivsuse ja kultuurilise kihistuse.