Dekameron

„Dekameron” on Giovanni Boccaccio suurteos, mis ilmus eesti keeles 1957. aastal Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel. Tegemist on renessansiajastu ühe tähtsaima proosakogumikuga, mis koosneb sajast novellist. Raamatu raamjutustuse kohaselt kogunevad seitse noort naist ja kolm noort meest Firenzes möllava katkupuhangu ajal linnast välja, et varjuda maamajja. Seal otsustavad nad kümne päeva jooksul igavust peletada lugudega, millest igal päeval jutustab igaüks neist ühe loo. Nii moodustubki kogumik, mille teemadering ulatub armastuslugudest ja seiklustest kuni satiiriliste ja õpetlike jutustusteni.

Boccaccio teos on ühtaegu meelelahutuslik ja õpetlik, pakkudes rikkalikku piltlikku ülevaadet 14. sajandi eluolust. Novellid käsitlevad inimlikke kirgi, tarkust ja rumalust, sageli ka ühiskonna ja kiriku vastuolusid. Lugude keeleline voolavus ja teravmeelsus andsid raamatule kuulsuse, mis kestab tänaseni. „Dekameron” on mõjutanud kogu Euroopa kirjandust, olles eeskujuks nii renessansiajastu autoritele kui ka hilisematele klassikutele. Teoses põimuvad eluterve huumor ja realistlikud karakterid, mille kaudu avatakse inimliku käitumise erinevaid tahke.

Giovanni Boccaccio (1313–1375) oli Itaalia kirjanik ja humanist, keda peetakse koos Dante ja Petrarcaga üheks itaalia kirjakeele loojaks. Tema looming ühendab keskaegse traditsiooni ja uue humanistliku vaimu, pakkudes lugejale realistlikke, elulisi ja inimlikke kujutusi. „Dekameron” on tema tuntuim teos, mis on taganud talle koha maailmakirjanduse klassikute seas. Boccaccio mõju ulatus oma ajast kaugele ning tema loodud jutustamisvorm inspireerib kirjanikke ja lugejaid ka tänapäeval.