Dekameron 1. osa

Giovanni Boccaccio „Dekameron. 1. osa” kuulub Euroopa kirjandusloo kõige mõjukamate teoste hulka. See on raamjutustusega seotud novellikogu, mille sündmustik saab alguse Firenzes puhkenud katkust. Katku eest põgenenud noored mehed ja naised veedavad aega maamajas, kus nad räägivad üksteisele lugusid – kokku sada novelli. Esimeses osas saavad lugejad osa neist lugudest, mis käsitlevad armastust, kavalust, inimlikke nõrkusi ja ootamatuid saatusepöördeid. Novellide taust on eluline ja värvikas, tuues lugeja ette renessansiaja ühiskonna ja inimloomuse eri tahud.

Boccaccio jutustused ei ole üksnes meelelahutus, vaid neis peitub ka satiiriline ja kriitiline hoiak. Kirjanik ülistab maiseid rõõme ja inimlikke naudinguid, vastandudes keskaegsele askeesile. Samuti paljastab ta vaimulike liiderlikkust ja silmakirjalikkust, näidates teravmeelselt, kuidas inimlik nõrkus võib avalduda kõige ootamatumates olukordades. „Dekameroni” lugusid iseloomustavad terav vaimukus, kirev tegelaskond ja inimliku kirgede maailma sügav tundmine. Esimene osa avab sissejuhatuse sellesse rikkalikku tervikteosesse, mille mõju ulatub läbi sajandite.

Giovanni Boccaccio (1313–1375) oli itaalia kirjanik ja renessansiajastu suurkujude hulka kuuluv humanist, kelle looming mõjutas sügavalt Euroopa kirjanduse arengut. Ta oli Dante Alighieri ja Francesco Petrarca kaasaegne ning tema teosed aitasid sillutada teed renessansi humanistlikule maailmapildile. „Dekameron” on tema tuntuim töö, mis andis eeskuju paljudele hilisematele novellikirjutajatele ja pani aluse realistlikule proosatraditsioonile. Boccaccio looming jääb oluliseks allikaks nii kirjandusajaloolastele kui ka neile, kes otsivad ajatut sissevaadet inimhinge ja ühiskonna vastuoludesse.