Pagejad

Gert Helbemäe romaan „Pagejad” asetub küll pagulaskirjanduse raamistikku, ent ei keskendu otseselt poliitilistele või ajaloolistele pagulasteemadele. Teose keskmes on eestlasest peategelane Jaan Naber, kes elab Londonis tagasihoidlikku elu, töötades kiviraidurina ja harrastades vabal ajal lühilaineside pidamist. Just selle hobi kaudu kohtub ta salapärase isikuga, kes toob kaasa sündmusteahela, mis sunnib peategelast üle vaatama oma elu, isiklikud sidemed ja sisemise tasakaalu. Lugu viib lugeja eemale tavapärasest kodumaakujutlusest, pakkudes selmet elulist pagulassaagat hoopis psühholoogilise sisekaemuse ja identiteediotsingute loo.

Romaani põnevus seisneb mitte niivõrd sündmuste kiires arengus, vaid psüühiliste seisundite muutumises ja tegelaste varjatud kihistuste järkjärgulises avanemises. Kohtumine tundmatu võõraga tõukab käima sündmused, mis ei paljasta ainult peategelase sisemaailma, vaid avavad ka küsimused, mis puudutavad sügavalt eksistentsi, vabadust ja enesemääratlust. Teose miljöö – võõras linn, võõrad keeled ja võõrad kombed – toetab eraldatuse tunnet, ent pakub samal ajal tausta, millele psühholoogiline areng saab kinnituda. „Pagejad” ei paku lihtsaid lahendusi, vaid esitab küsimusi, millele vastamine jääb lugeja otsustada.

Gert Helbemäe (1913–1974) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming kujunes suuresti väljaspool kodumaad. Ta põgenes Teise maailmasõja ajal Saksamaale ja hiljem Inglismaale, kus ta elas kuni surmani. Tema romaanid käsitlevad sageli isikliku identiteedi, kodutuse ja kuuluvuse teemasid. Helbemäe stiil on psühholoogiliselt süvitsiminev, introspektiivne ja täpse keelekasutusega. „Pagejad” kuulub tema hilisemasse loomingusse ning peegeldab autorit, kes tunneb nii pagulase kui ka kirjamehe seisundi keerukust. Tema teoseid iseloomustab sisemine intensiivsus ja soov mõista inimese sisemaailma kõiki kihistusi.