Kägu odraokkaga

Gert Helbemäe novellikogu „Kägu odraokkaga“ koondab mitmeid kirjutisi, mis on loodud eksiilis elades ja peegeldavad ühelt poolt kadunud kodumaa igatsust, teisalt aga ka uue keskkonna absurdi ja inimpsühholoogia varjundeid. Raamatu nimilugu, millest kogu ka pealkirja saab, on allegooriline ja samas tugevalt realistlik, käsitledes võõrandumise, üksinduse ja mälestuste painavat mõju. Teost iseloomustab tugevalt sümbolistlik laad, milles tegelikkus ja fantaasia, irooniline tähelepanek ja sügav traagika põimuvad tihedalt.

Helbemäe tegelased on sageli piiripealses seisundis – nii vaimselt kui ruumiliselt –, liikudes kahe maailma vahel: mineviku ja oleviku, unistuse ja tegelikkuse, kodumaa ja paguluse vahel. Kogu läbivaks jooneks on inimese sisemine heitlus oma identiteedi, kuuluvuse ja lootusega. Novellides leidub nii groteski kui ka lüürilisust, detailitäpset olustiku kui ka stiliseeritud keelemängu. Mitmetes lugudes kerkivad esile unenäolisena mõjuvad hetked, mis muudavad igapäevase kogemuse millekski nihestatuks ja sügavalt isiklikuks. Autori keel on tihe, kujundirohke ja rütmistatud, mistõttu tekstid mõjuvad sageli luulelise proosana.

Gert Helbemäe (1913–1974) oli eesti kirjanik, ajakirjanik ja kirjastaja, kes tegutses pärast Teist maailmasõda Suurbritannias. Tema loomingus põimuvad tihti isiklik kogemus, rahvuslik mälu ja eksistentsiaalsed teemad. Teda on peetud paguluskirjanduse üheks olulisemaks autoriks, kelle teosed tõusevad esile oma stiililise teadlikkuse ja psühholoogilise süvitsimineku poolest. „Kägu odraokkaga“ kuulub tema varasema loomingu hulka ja peegeldab juba neid jooni, mis hilisemates romaanides veelgi selgemalt esile kerkivad.