Atlantis

„Atlantisˮ on Gerhart Hauptmanni romaan, mis põimib endas nii katastroofiloona mõjuva laevahuku kui ka inimese sisemaailma kriisi. Teose keskmes on kiirlaev „Rolandˮ, mis alustab reisi Bremenist New Yorki, pardal erineva taustaga reisijad. Nende seas on arst Friedrich Kammacher, kes on jätnud maha oma pere ja kindla elu Euroopas, et järgida noort tantsijatari Ingigerd Hahlströmi. Reisi katkestab ootamatu katastroof – laevahukk, millest pääseb vaid väike osa reisijatest, sealhulgas Kammacher ja tema armastatu. Õnnetus toob kaasa peategelase sügava sisemise murdumise ja sunnib teda oma elu ja valikuid ümber hindama.

Romaan ei piirdu üksnes välise katastroofi kirjeldusega, vaid süveneb peategelase psühholoogilisse muutumisse. Friedrich Kammacher kogeb ellujääja süütunnet, armastuse ja kinnisidee kokkuvarisemist ning vajadust leida uus vaimne ja emotsionaalne tasakaal. Ameerikasse jõudes puutub ta kokku kunstnike ringkonnaga, mis aitab tal näha elu teistsuguses valguses. Lõpuks mõistab ta, et tema kiindumus dekadentliku Ingigerdi vastu oli haiglane, ning leiab sisemise rahu koos Eva Burnsiga, kes kehastab uut algust ja tervemat suhet. Katastroofist saab nii füüsiline kui ka sümboolne piir, mille kaudu toimub peategelase vaimne puhastumine ja uuenemine.

Gerhart Hauptmann (1862–1946) oli saksa näitekirjanik ja proosakirjanik, kes pälvis Nobeli kirjandusauhinna 1912. aastal. Ta on tuntud eelkõige oma naturalistlike draamade poolest, kuid tema looming hõlmab ka ajaloolisi ja psühholoogilisi romaane. „Atlantisˮ kuulub tema romaaniloomingu olulisemate teoste hulka, ühendades naturalistliku detailitäpsuse ja sügava psühholoogilise analüüsi. Teos peegeldab 20. sajandi alguse rahutuid meeleolusid ning inimese eksistentsiaalseid otsinguid maailmas, kus traagilised sündmused võivad muuta nii väliseid kui ka sisemisi piire. Hauptmann jäi saksa kirjanduse suurkujuks, kelle loomingut loetakse ja uuritakse tänaseni.