Peeter Paan punases

Geraldine McCaughreani romaan „Peeter Paan punases” on autoriseeritud järg J. M. Barrie kuulsale loole Neverlandi poisist, kes ei kasva kunagi suureks. See teos jätkab sealt, kus originaal lõppes: aastad on möödunud, Wendy ja tema vennad on suureks saanud ning endised Kadunud Poisid elavad tavapärast elu. Kui salapärane kutsung neid taas Neverlandi viib, selgub, et maailm seal pole enam päris endine. Peeter Paan on endiselt olemas, kuid midagi tema olemuses on muutunud ning tuttavatest paikadest on saanud kummaliselt kõledad või ohtlikud alad.

McCaughrean ei järgi mehaaniliselt Barrie eeskuju, vaid loob uue loo, mis säilitab originaali mängulisuse, ent lisab ka tumedamaid ja filosoofilisemaid kihistusi. Neverland pole enam lihtsalt laste fantaasiamaailm, vaid paiguti ähvardav ja muutuv koht, mis peegeldab hirmu unustuse, aja ja kaotuse ees. Tegelaste sisemised heitlused, soov jääda lapseks või vastupidi, tung edasi liikuda, annavad loole sügavama tooni. Loo kulminatsioon kujuneb valikuks mitte ainult Peetri, vaid ka kõigi kunagiste kaaslaste jaoks, kes peavad otsustama, mis jääb minevikku ja millega nad saavad edasi minna.

Geraldine McCaughrean on briti kirjanik, kelle looming on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Tema tööde hulka kuuluvad nii ajaloolised romaanid kui ka mütoloogilised ümberjutustused ja lastejutud. „Peeter Paan punases” kirjutamise volitas Barrie õiguste hoidja – Great Ormond Streeti lastehaigla –, pidades McCaughreanit autoriks, kes suudab algteose vaimu väärikalt jätkata. Tema käsitluses on tunda nii austust originaali vastu kui ka julgust minna sügavamale ja küsida, mida tähendavad igatsus, vabadus ja lapsepõlv ajas, mis ei seisa kunagi paigal.