Stonehenge pole ainus

Gerald S. Hawkins käsitleb teoses „Stonehenge pole ainus“ maailma tuntumaid megaliitehitisi, seades need laiemasse astroarheoloogia konteksti. Raamat algab Stonehenge’i kui Lõuna-Inglismaal paikneva hiiglasliku kiviehitise tutvustusega, mille rajamine ulatub teise aastatuhandesse e.m.a. Hawkins vaatleb seda mitte ainult arhitektuurilise, vaid ka kultusliku objektina, mille võimalik funktsioon oli seotud Päikese ja taevakehade liikumise jälgimisega. Stonehenge on raamatus lähtepunktiks, mille kaudu autor arutleb ka teiste muistsete rajatiste ja nende võimaliku otstarbe üle.

Teos avab erinevate kultuuride mälestusmärke ning seob need muistsete rahvaste arusaamadega maailmakorrast. Hawkins käsitleb teadlaste arvamusi nende ehitiste rajamisviisidest, tehnoloogilisest taustast ja sümboolsest tähendusest. Lisaks esitab ta mitmesuguseid legende ja müüte, mis on seotud nende paikadega, tuues välja, kuidas rahvapärimus on põimunud teaduslike tõlgendustega. Lugeja saab ülevaate nii teaduslikest hüpoteesidest kui ka spekulatsioonidest, mis annavad mälestusmärkidele lummava ja mõistatusliku oreooli.

Gerald S. Hawkins (1928–2003) oli Ameerika astronoom ja teaduse populariseerija, kes tegeles peamiselt astroarheoloogia uurimisega. Ta sai tuntuks just oma töödega Stonehenge’i ja teiste megaliitehitiste võimalike astronoomiliste funktsioonide seletamisel. Hawkins püüdis ühendada arheoloogia ja astronoomia teadmised, et avada muistsete kultuuride maailmapilt, pakkudes seejuures lugejatele arusaadavaid ja köitvaid käsitlusi. „Stonehenge pole ainus“ on tema üks tähtsamaid teoseid, mis aitas populariseerida arusaama, et esiajaloolised mälestised võivad peita endas keerukaid seoseid taeva ja maa vahel.