Tutanhamoni pettus. Muumia needuse tegelik lugu

Gerald O’Farrelli teos „Tutanhamoni pettus. Muumia needuse tegelik lugu“ pakub alternatiivset ja provokatiivset käsitlust ühest 20. sajandi kuulsaimast arheoloogilisest avastusest – vaarao Tutanhamoni hauakambri leidmisest. Autor väidab, et Howard Carter ja lord Carnarvon ei avastanud matmispaika 1922. aastal nii juhuslikult, nagu ametlik ajalugu räägib, vaid olid tegelikult hauakambri leidnud juba varem. Enne maailmale teatamist olevat nad rüüstasid kambrit, eemaldades väärtuslikke esemeid ning isegi kahjustades mõningaid muistiseid, et luua mulje muistsetest röövlitest. Alles seejärel pitseeriti haud uuesti ja korraldati suur avalikustamine, mis kindlustas avastajatele kuulsuse.

O’Farrelli käsitluses põimuvad faktid ja spekulatsioonid. Ta keskendub eeskätt kaduma läinud papüürustele, mille sisu pole avalikkuseni jõudnud ja mille olemasolu võidi tahtlikult varjata. Autor seob selle saladuse väidetava „muumia needuse“ looga, mis on aastakümneid avalikkuse kujutlusvõimet köitnud. Küsimus, kas needus oli tegelikult juhuslike haiguste ja surmade jada või teadlik katse liiga uudishimulikke vaigistada, jääb raamatus lahtiseks. O’Farrell esitab oma versiooni kui tumedat lugu varjamisest, manipulatsioonist ja võimusuhetest, mis ümbritsesid suurt arheoloogilist sündmust.

Gerald O’Farrell on briti ajakirjanik ja kirjanik, kelle loomingus on kesksel kohal ajaloo- ja religioonimüsteeriumid. Tema raamatud, sealhulgas Tutanhamoni hauakambriga seotud uurimus, on pälvinud laialdast tähelepanu just tänu julgusele seada kahtluse alla ametlikke versioone ja pakkuda lugejale põnevaid, kuid samas vaieldavaid hüpoteese. O’Farrelli stiili iseloomustab uuriv lähenemine ja kalduvus tuua esile detaile, mis annavad ainest alternatiivseteks tõlgendusteks. „Tutanhamoni pettus“ kuulub tema olulisemate tööde hulka, kus ta ühendab ajaloolise ainestiku sensatsioonilise lähenemisega, pannes lugejat küsima, kui palju me tegelikult mineviku suurtest avastustest teame.