Tänavalaternad

Georgi Semjonovi novellikogu „Tänavalaternad“ koondab endas lühiproosat, mis peegeldab nõukogudeaegse linnakeskkonna inimlikke vahekordi, argielu psühholoogilisi nüansse ja sisemisi pingeid. Raamatu pealkiri viitab otseselt linnaruumi igapäevasele elemendile – tänavalaternale –, mis sümboolselt valgustab mitte ainult tänavaid, vaid ka neid eluhetki ja suhteid, mis jäävad enamasti tähelepanuta. Novellide keskmes on tavalised inimesed oma tavapärastes eludes, ent autor püüab neis hetkedes leida midagi üldinimlikku ja ajatut. Olgu selleks katkine suhtlus, igatsus, süütunne või vaikiv heatahtlikkus, Semjonov kujutab oma tegelasi vaoshoitud empaatiaga.

Tekstides on tunda vaikset melanhooliat ja mõõdukat kriitikat ühiskondlike olude suhtes, kuid ilma otsese vastandumiseta. Olulisel kohal on sisekõned, poolelijäänud mõtted ja vaikimised, mille kaudu avaneb lugejale tegelase sisemaailm. Autor kasutab lihtsat, kujunditest hoiduvat keelt, mis loob peene ja realistliku atmosfääri. Sündmustik on sageli napp ja pigem olustikuline kui sündmusterohke, keskendudes meeleolude ja inimsuhete varjunditele. „Tänavalaternad“ on kogumik, mis eeldab aeglast lugemist ja tähelepanelikkust – see ei paku kiireid lahendusi ega pöördelisi hetki, vaid mõjub kui mõtlik jalutuskäik tuttavas, kuid veidi hämaras linnas.

Georgi Semjonov oli vene keeles kirjutav autor, kelle teoseid tõlgiti ka eesti keelde ning kes tegutses mitmete aastakümnete vältel, kajastades sageli väikese inimese elu suure süsteemi sees. „Tänavalaternad“ on üks tema tähelepandavamaid tõlkevormis ilmunud teoseid Eestis, tuues esile tema oskuse kujutada vaoshoitud, ent sisemiselt pingestatud inimsuhteid. Tema loomingus on koht tagasihoidlikul tundlikkusel ja tähelepanelikul vaatlusel, mis avab lugejale ühe ajastu inimeste argised, ent tähenduslikud seisundid.