Hobune udus

Georgi Semjonovi jutukogu „Hobune udus“ toob lugejani valiku lühiproosat, milles põimuvad argielu tähelepanekud, kergelt müstilised motiivid ja süvenenud huvi inimese sisemaailma vastu. Teoste keskmes on sageli lihtsad tegelased – külainimesed, linnaäärsete rajoonide elanikud, töölised –, kelle igapäevased tegemised avanevad ootamatu sügavuse ja tundelisusega. Pealkirjalugu „Hobune udus“ on ühtaegu sümbolistlik ja realistlik, maalides udusesse maastikku kaduva hobuse kaudu pildi üksildusest, otsimisest ja kaotatu igatsusest.

Semjonovi juttudes esineb tihti loodus detailitäpselt kirjeldatud taustana, mis peegeldab tegelaste sisemisi seisundeid. Aeg kulgeb aeglaselt ja rahulikult, iga hetk näib kandvat mingit varjatud tähendust. Kuigi sündmused on enamasti vaoshoitud ja madala intensiivsusega, tekib neis siiski tugev emotsionaalne laeng. Autor ei püüa lugejat šokeerida või üllatada, vaid juhatab ta tasahilju eksistentsiaalsete küsimuste lävele: mis annab elule mõtte, kuidas me mõistame teineteist, mida tähendab vabadus ja millal tekib tõeline kontakt teise inimesega.

Georgi Semjonov (1930–2004) oli vene kirjanik ja stsenarist, kelle looming keskendus inimese ja keskkonna, samuti inimese ja tema mineviku suhtele. Tema tekstid mõjuvad sageli filmiliku vaoshoitusega, kus vaatepunkt on tihti kõrvalpilgu oma – märkamatu, kuid tähelepanelik. „Hobune udus“ kuulub Semjonovi küpse loominguperioodi hulka ning on hea näide tema oskusest luua nappide vahenditega kujundlikke, meeldejäävaid miniatuure, milles argimaailm avaneb kui tundlik ja habras tervik.