Siber 2. osa

Georgi Markovi teose „Siber” teine osa jätkab ulatuslikku ja detailset ülevaadet Nõukogude Liidu idaosa, eriti Siberi, arenguloost ja eluolust. Sarnaselt esimesele osale keskendub ka teine köide ajaloolistele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele protsessidele, mis kujundasid Siberist ühe vastuolulisema ja samas mitmetähenduslikuma piirkonna kogu NSV Liidu ulatuses. Autor vaatleb Siberit kui ruumi, kus on põimunud koloniseerimine, repressioonid, tööstuslik areng ja looduse taltsutamise ideoloogia. Keskmes on inimene – vabatahtlik või sunnitööline, teadlane või ehitaja, põliselanik või uusasukas – kelle elu kulgeb tohutu maa suuruse, karmide olude ja ideoloogiliste suuniste piiril.

Teises osas liigub Markov rohkem süvitsi tööstuslike ja teaduslike projektide käsitlemisele, nagu Tjumeni naftaväljad, Krasnojarski hüdroelektrijaam või Novosibirski akadeemialinnak. Need suured ettevõtmised on esitatud kui edulood, mis tõestavad inimese võimet muuta keskkonda ja allutada loodus jõulisele arendustegevusele. Samas ei puudu tekstist ka kaudne viide raskustele – ilmastikutingimustele, logistilistele probleemidele, tööjõupuudusele ja põlisrahvaste eluviisi muutumisele. Markovi stiil on jutustav ja kirjeldav, olles samas tugevalt mõjutatud oma ajastu nõukogulikust retoorikast, mis asetab ideoloogilise arengu ja kollektiivse tahte kesksele kohale.

Georgi Markov (1921–1991) oli vene kirjanik ja ühiskonnategelane, kes tegutses peamiselt ajakirjanduse ja publitsistikaga seotud aladel. Tema looming on tihedalt seotud sotsialistliku realismi põhimõtetega ning peegeldab Nõukogude ideoloogia väärtussüsteemi. „Siber” on üks tema tuntumaid teoseid, mille eesmärk oli näidata selle ääretu ja müstilise maa moderniseerimist ja integreerimist tööstuslikku ühiskonda. Tänapäeva lugejale pakub raamat mitte üksnes ajaloolist ülevaadet, vaid ka võimalust mõista, kuidas ideoloogiline raamistik kujundas kirjandust ja arusaamu ühiskonnast ning inimese rollist selles.