Tants neljale paarile

Georgette Heyeri romaan on klassikaline regendiaegne komöödia, kus segunevad abieluplaanid, väärikuse küsimused ja südamevalud. Lugu algab Kitty Charingu pärandusest, mille saamiseks peab ta abielluma ühe oma vanema eestkostja sugulasega. Tingimus, mis esmapilgul tundub pelgalt praktiline, paiskab peategelase keerulisse tunnete ja intriigide võrku. Kitty unistab armastusest ja usub, et tema süda kuulub kütkestavale, kuid enesekesksele Jack Westrutherile. Kui aga Jacki ükskõiksus teda solvab, pöördub Kitty abipalvega hoopis heatahtliku Freddy Standeni poole, kes on valmis näitlema tema väljamõeldud kihlatu rolli. Sellest algab sündmuste ahel, mis viib ta Londonisse – maailma, kus seltskondlik etikett ja südamlik segadus põimuvad üheks lõbusaks ja torkivalt täpseks vaatemänguks.

Romaan on tuntud Heyerile omase terava dialoogi, elava tempo ja karakterite selge iseloomustuse poolest. Londonis leiab Kitty end keset keerulisi suhtevõrgustikke, kus igaühel on oma kavatsused ja saladused. Freddy lihtsameelne headus ja Kitty impulsiivne loomus loovad komöödilise kontrasti, mille kaudu Heyer uurib, kui habras võib olla piir tõelise ja teeseldud tunde vahel. Romaani keskne teema – armastuse ja mõistuse vaheline tasakaal – väljendub igas paaris, kes tantsib oma „neljaosalises“ loos. Kõrvaltegelased, nagu kergemeelne Jack, mängurist Camille ja häbelik lord Dolphinton, lisavad sündmustikule nii iroonilist pinget kui ka inimlikku soojust. Lõpuks peab Kitty tunnistama, et tõeline kiindumus ei pruugi avalduda suurte žestide, vaid aususe ja vaikse hoolivuse kaudu. «Tants neljale paarile» on seega mitte ainult ajasturomaan, vaid ka inimlike tunnetega mängiv peen psühholoogiline komöödia.

Georgette Heyer (1902–1974) oli inglise kirjanik, kelle looming pani aluse regendiaegse armastusromaani traditsioonile. Tema teosed eristuvad ajaloolise täpsuse, täpse sotsiaalse tähelepanu ja vaimuka dialoogi poolest. Heyer avaldas oma esimese romaani 19-aastaselt ning saavutas kiiresti rahvusvahelise menu. Tema teoste tegelased on pärit kõrgseltskonnast, kuid neid kujutatakse inimlikult – nõrkuste, ambitsioonide ja siira armastuse otsingutega. «Tants neljale paarile» (inglise keeles *Cotillion*, 1953) on üks tema kergemaid ja mängulisemaid romaane, mida peetakse suurepäraseks näiteks Heyeri stiilist: täpne ajastutunnetus, peen huumor ja oskus kujutada armastust kui intellektuaalset, mitte üksnes romantilist mängu. Tema looming on tänaseni lugejate seas populaarne tänu võimele ühendada ajastu elegants inimliku tundlikkusega.