Saint-Pholieni kiriku poodu

Georges Simenoni romaan „Saint-Pholieni kiriku poodu” kuulub komissar Maigret’ lugude hulka ning pakub lugejale sünget ja põnevat uurimislugu. Teos algab sündmusega, kus närviline reisija jääb piiril ilma oma kohvrist ja otsustab hiljem Bremenis endalt elu võtta. Juhtumit pealt näinud Maigret seisab silmitsi mõistatusega, milles on rohkem varjatud seoseid, kui esialgu paistab. Uurimise käigus selgub, et mehe identiteet ei olnud see, millena ta end esitles, ning tema saladused ulatuvad kaugemale piirilinnadest. Romaan põimib enesetapu, valeidentiteedi ja Prantsusmaale viivad jäljed üheks pingeliseks uurimuseks, kus tume saladus avaneb samm-sammult.

Simenon toob loos esile Maigret’ eripärase tööstiili: see ei ole üksnes loogiline ja tehniline juurdlus, vaid inimliku nõrkuse ja hingeelu mõistmine. Komissar jälgib detaile, kuid samal ajal püüab tajuda, mis peitub inimeste käitumise taga. „Saint-Pholieni kiriku poodu” kujutab Maigret’d kui meest, kes võtab endale justkui kõrgemad õigused, sest ta mitte ainult ei kogu tõendeid, vaid otsustab ka moraalse mõõdu üle. Teos on selle poolest üks tugevamaid Maigret’ lugusid, sest ühendab pingelise kriminaalse süžee ja filosoofilise alatooni, mis paneb lugejat mõtlema süü, vastutuse ja karistuse üle.

Georges Simenon (1903–1989) oli belgia päritolu kirjanik, kelle loomingusse kuulub üle neljasaja teose. Tema kuulsaim panus maailmakirjandusse on komissar Maigret’ lood, mis on teinud temast ühe 20. sajandi loetuma krimikirjaniku. Simenonile omane lihtne, kuid täpne stiil, samuti võime luua psühholoogiliselt usutavaid tegelasi, eristab teda paljudest kaasaegsetest. Ta kirjutas lisaks kriminaalromaanidele ka psühholoogilisi romaane, milles uuris inimloomuse varjatud kihte. „Saint-Pholieni kiriku poodu” on hea näide tema oskusest siduda põnevus ja sügavus, mis on taganud Maigret’ lugude kestva populaarsuse eri põlvkondade lugejate seas.