Saint-Pholieni kiriku poodu

„Saint-Pholieni kiriku poodu” on Georges Simenoni üks varasemaid ja tuntumaid komissar Maigret’ lugusid, mis ilmus prantsuse keeles 1931. aastal ning eesti keeles 1976. aastal Eesti Raamatu väljaandel. Romaan algab rahvusvahelise õhustikuga, kus eri riikide vahel liikumine on veel lihtne ja tavapärane. Lugu keerleb salapärase surma ümber, mille puhul Maigret võtab endale pea jumaliku õiguse otsustada elu ja saatuse üle. See on klassikaline näide Simenoni oskusest siduda kriminaalne intriig psühholoogilise pinge ja ajastu meeleoludega, tuues esile nii inimliku nõrkuse kui ka sotsiaalse tausta.

Tegevustik viib lugeja Belgia ja Saksamaa piirialadele, kus kohtuvad tööliste igapäevane elu ja poliitiliste muutuste eelaimdus. Romaani alguses kirjeldatakse veel vaba liikumist Saksamaalt Hollandisse tööle, mis muutus peagi pärast Hitleri võimuletulekut võimatuks. Selline ajalooline raamistik annab loole erilise värvingu, kuna see peegeldab Euroopa pingelist olukorda 1930. aastate alguses. Süžee keskmes on enesetapp või mõrv, mille lahendamise kaudu kerkib esile inimeste minevik, süütunne ja kollektiivne vastutus. Maigret ei piirdu ainult kuriteo lahendamisega, vaid püüab mõista ka süüdlaste motiive ja valikuid.

Georges Simenon (1903–1989) oli belgia päritolu prantsuse kirjanik, keda tuntakse eelkõige rohkem kui 70 komissar Maigret’d käsitleva romaani ja arvukate jutustuste autorina. Tema looming on tuntud atmosfääri ja detailse karakteriloomingu poolest, mis ulatub kaugemale tavapärasest detektiivikirjandusest. Simenon keskendus inimloomuse varjupoolele, tuues esile moraalsed dilemmad ja igapäevaelu hallid tsoonid. Ta oli erakordselt viljakas autor, kelle teosed on tõlgitud kümnetesse keeltesse ja kohandatud nii filmiks kui ka telesarjadeks. „Saint-Pholieni kiriku poodu” on üks neist romaanidest, kus Maigret’ uurimisstiil ja Simenoni psühholoogiline sügavus kohtuvad, pakkudes lugejale nii põnevust kui ka inimhinge sügavamate kihtide avamist.