Maigret' piip

Must barjäär jagas ruumi kaheks. Ühel pool, mis oli mõeldud rahva jaoks, seisis valgeks lubjatud, ametlikke plakateid täis seina ääres vaid üks seljatoeta must pink. Teise poole võtsid enda alla tindipottidega lauad, alajaotustega riiulid, pungil tohutuid registreid, mille seljad olid samuti mustad. Niisiis valitsesid ruumis vaid must ja valge värv. Silma torkas plekkplaadiga põrandast eraldatud malmahi, mida tänapäeval naljalt enam mujal ei kohta kui kuskil kolkalinnakese raudteejaamas. Ahjust tõusev toru tegi laes käänu, läks üle toa ja kadus siis seina sisse.
Punapõskne politseinik nimega Lecaeur oli oma vormikuue nööbid lahti päästnud ning püüdis tukkuda. Musta randiga seinakell näitas kakskümmend viis minutit kahel. Tuba valgustav ainuke gaasilamp popsus aegajalt. Vahetevahel lõi tuli ahjus millegipärast eriti tugevasti lõõskama. Öist rahu häirisid vaid tänavalt kostavad, üha harvemaks jäävad raketipaugud, mõne joodiku laulujoru või mõnele mäest allasõitva voorimehetroska kolin...
Raamat sisaldab: , Maigret' esimene juurdlus , Maigret ja hulgus , Maigret' piip , Seitse ristikest politseiniku märkmikus