Maigret ja tema surnu

Georges Simenoni romaan „Maigret ja tema surnu“ viib lugeja keset Pariisi, kus politseikomissar Maigret satub jälituste, telefonikõnede ja salapärase mõrva keskele. Lugu algab, kui tundmatu mees helistab järjest erinevatest kohvikutest Maigret’le, väites, et teda jälitatakse ja ta elu on ohus. Kõnede jada katkeb järsult ning järgmisel ööl leitakse samast mehest tänaval surnukeha. Maigret’ uurimine viib teda läbi linna varjuliste nurkade ja inimeste, kelle elud jäävad ametlike tänavanimede ja fassaadide taha – Pariisi allilma ja vaesemate linnaosade kirevasse, kuid karmi maailma.

Romaan esindab klassikalist krimikirjandust, milles uurimise keskmes ei ole mitte ainult mõrva lahendamine, vaid ka sotsiaalne keskkond ja inimese käitumise motiivid. Maigret ei tegutse lihtsalt seaduse nimel – teda huvitab, kes ohver oli, miks ta kartis ja millised valikud viisid ta lõpuks surmani. Uurimise käigus avaneb eluline portree mehest, kelle nimi kaob halli argireaalsusse, kuid kelle elu detailid tuleb taas kokku panna, et õiglus saaks teoks. Simenoni sulest sündinud maailm on realistlik, tihti trööstitu, kuid alati inimesekeskne.

Georges Simenon (1903–1989) on Belgia päritolu autor, keda peetakse Euroopa nüüdisaegse krimikirjanduse suurkujuks. Tema loominguline pärand on erakordselt mahukas, ulatudes enam kui 400 teoseni, millest paljud on tõlgitud kümnetesse keeltesse. Simenoni kuulsaim tegelane, komissar Jules Maigret, esineb 75 romaanis ja 28 lühijutus ning on tuntud eelkõige oma rahuliku ja süvitsi mineva uurimisviisi poolest. „Maigret ja tema surnu“ ilmus esmakordselt 1948. aastal ning jõudis eesti keelde alles üle seitsmekümne aasta hiljem, tuues siinse lugejani taas ühe peatüki ühest mõjukaimast krimisarjast maailmas.