Kiri emale

„Kiri emale“ on Georges Simenoni isiklik ja introspektiivne teos, mille vormiks on intiimne, kujuteldav vestlus oma emaga neli aastat pärast tema surma. See ei ole romaan ega jutustus, vaid pigem mälestuslik ja pihtimuslik tekst, milles autor püüab lahti harutada keerulisi tundeid, mis sidusid teda elu jooksul emafiguuriga. Simenon kirjutab otsekoheselt, vahel kriitiliselt, vahel hellalt, avades lugejale suhet, mis oli täis vaikust, distantseeritust ja mõistmatust, kuid samal ajal ka sügavat vajadust armastuse ja heakskiidu järele. Teos on isiklikus toonis ja emotsionaalselt laetud, vältides samas sentimentaalsust.

Simenon ei idealiseeri ega püüa oma ema mälestust ilustada. Ta toob välja vaikivad pinged, eluaegse emotsionaalse kaugenemise ja tunde, et armastus jäi mõlemapoolselt väljendamata. Kirja vormis mõtisklus võimaldab autoril oma emaga tagantjärele dialoogi pidada, esitada küsimusi, mis elu jooksul vastuseta jäid, ja jagada mõtteid, mida ta pole kunagi varem sõnastanud. Samal ajal avab see tekst ka kirjaniku isiklikku arengut ja sisemisi kahtlusi – kuidas ema mõjutas tema eluvalikuid, kirjutamist ja isiklikke suhteid. „Kiri emale“ on sügavalt inimlik ja paljastav dokument ühest keerulisest perekonnasidemest.

Georges Simenon (1903–1989) oli Belgia päritolu prantsuskeelne kirjanik, keda tuntakse eelkõige komisar Maigret’ lugude autorina. Tema looming ulatub aga kaugele krimikirjanduse piiridest ja hõlmab ka psühholoogilisi romaane, mälestusi ja päevikulaadseid teoseid. Simenoni kirjastiil on tuntud oma nappuse ja täpsuse poolest ning ka „Kiri emale“ järgib seda joont – see on tihe, pingestatud tekst, mis ei raiska sõnu, ent ütleb palju. Teos kuulub autori hilisloomingusse ja pakub olulise lisa tema isikliku maailma ja tundemaailma mõistmiseks.