Consuelo 2. osa

Romaani „Consuelo“ teine osa jätkab peategelase sisemist ja kunstilist arenguteekonda, mis oli alguse saanud sarja esimeses köites. Consuelo – andekas ja vaimne lauljanna – leiab end nüüd uues keskkonnas, kus tema isiklikud ideaalid, loominguline pühendumus ja moraalsed tõekspidamised pannakse proovile. Tõelise kunstniku kohusetunne viib ta läbi Euroopa kultuurilinnade ja aristokraatlike salongide, kuid temaga kaasas käivad ka küsimused identiteedist, armastusest ja vabadusest. George Sand laseb oma kangelasel sattuda olukordadesse, kus kompromissid ei tule kõne alla, ning kujutab teda kui inimest, kes jääb kindlaks oma väärtustele, ükskõik kui keerulised asjaolud ka poleks.

Selles osas kerkib esile ka ulatuslikum sotsiaalne ja filosoofiline mõõde – autor põimib süžeesse 18. sajandi Euroopa vaimseid ja ühiskondlikke vastuolusid, andes ruumi valgustusajastu ideedele ning inimliku väärikuse kaitsmisele. Teos ei keskendu ainult peategelase lavakarjäärile, vaid avab laiemalt tema mõttemaailma ning sisemist arengut. Ühtaegu on „Consuelo“ rännak eneseotsingutes ja vaimse sõltumatuse poole, kuid see on ka ajasturomaan, milles kõlavad läbi seisuslikud pinged, revolutsioonieelsed tuuled ja tõe otsimise igikestev vajadus. Dialoogid, kirjeldused ja karakterite psühholoogiline kujutamine on tihedad, kuid liigendatud ja ideeliselt laetud.

George Sand, kodanikunimega Amandine Aurore Lucile Dupin, oli 19. sajandi prantsuse kirjanduse üks mõjuvõimsamaid naiskirjanikke. Tema loomingus kohtuvad romantiline tundelisus ja sotsiaalne kriitika, individuaalne vabadus ja ühiskondlik vastutus. Sand oli oma ajas radikaalne nii kirjanduslike vaadete kui isikliku elustiili poolest, mis väljendus ka tema meeste rõivastes ja pseudonüümi kasutamises. „Consuelo“ kuulub tema kõige tuntumate romaanide hulka ja näitab Sandile omast oskust ühendada suursugune esteetika sotsiaalse tundlikkuse ja psühholoogilise sügavusega.