Õhkkerge printsess. Muinasjutud

George MacDonaldi muinasjutuline lugu „Õhkkerge printsess“ viib lugeja fantaasiamaailma, kus maagia, kerglus ja armastus põimuvad allegooriliseks looks inimlikust kasvamisest. Teose keskmes on printsess, kes on sünnist saadik kaotanud raskustunde – nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Ta ei tunne gravitatsiooni, ei võta elu tõsiselt ega mõista teiste kannatusi. Tema õhulisus muudab ta küll kergesti liuglevaks ja alati naervaks, kuid samas võimetuks mõistma tõelisi tundeid ja vastutust. Muinasjutu käigus peab ta aga läbima katsumusi, mis viivad ta sisemise muutumiseni.

Loo struktuur järgib klassikalise muinasjutu mustrit: võlujõud, kuningriik, needus ja võimalus sellest vabaneda. Kergus, mis alguses tundub olevat õnnistus, muutub järk-järgult tõsiseks takistuseks, kui printsess ei suuda luua sidet maailmaga enda ümber. Alles siis, kui ta kogeb iseenda piiratust ja teiste muresid, hakkab tema kergus asenduma kaalu, kaastunde ja armastusega. Lugu on kirjutatud vaimukas ja kujundlikus stiilis, sisaldades nii mängulisi kui filosoofilisi kihte. See võimaldab nii noorel kui täiskasvanud lugejal tajuda, kuidas välised omadused ei asenda sisemist küpsust.

George MacDonald (1824–1905) oli šoti kirjanik ja kristlik mõtleja, kes mõjutas sügavalt hilisemat fantaasiakirjandust. Tema loomingus on olulisel kohal sümbolid, allegooriad ja moraalsed küsimused, mida ta käsitles muinasjutu vormis. „Õhkkerge printsess“ on üks tema tuntumaid ja kergemini ligipääsetavaid teoseid, mis on inspireerinud autoreid nagu C. S. Lewis ja J. R. R. Tolkien. MacDonaldi lood ei ole pelgalt lastemuinasjutud, vaid kannavad endas sügavamaid küsimusi inimese olemusest ja vaimsest küpsemisest.