Ilu seaduspärasustest

Georg Ruuberi „Ilu seaduspärasustest“ on filosoofiliselt ja esteetiliselt laiahaardeline käsitlus, mis püüab lahti mõtestada ilu kui nähtuse olemust ja selle avaldumisvorme inimese tajus. Autor ei keskendu üksnes esteetilisele naudingule, vaid otsib ilu taga peituvaid struktuurseid ja psühholoogilisi seaduspärasusi, mis mõjutavad meie arusaamu harmooniast, tasakaalust ja meeldivusest. Tegu pole pelgalt kunstiteooriaga, vaid katsega haarata ilu universaalsust, mis avaldub looduses, kunstis ja igapäevases ruumikogemuses.

Teos on üles ehitatud loogiliselt areneva arutlusena, mis liigub tajuprotsesside ja meeleliste stiimulite analüüsist abstraktsemate kategooriateni nagu proportsioon, sümmeetria, rütm ja värvus. Ruuber vaatleb, kuidas need elemendid mõjutavad inimese emotsionaalset ja intellektuaalset vastuvõtlikkust, pakkudes näiteid nii loodusest kui arhitektuurist. Oluline osa raamatus on pühendatud ka esteetiliste eelistuste kujunemisele ja nende kultuurilisele ning ajaloolisele taustale. Autor kombineerib teaduslikku täpsust ja filosoofilist lähenemist, püüdes tuua esile, millistel tingimustel hakkab inimene midagi ilusa või esteetiliselt rahuldustpakkuvana tajuma.

Georg Ruuber oli eesti esteetik ja kunstiteadlane, kes tegutses 20. sajandi keskpaigas. Tema töödes põimuvad psühholoogia, filosoofia ja kunsti vaated terviklikuks arusaamaks inimese ilutajust. Ruuberi lähenemine oli pigem teaduslik ja süvitsi minev, mida ilmestab ka see teos, kus ta ühendab visuaalse kultuuri vaatlemise tajumehhanismide analüüsiga. Tema käsitlused aitavad mõista, kuidas ja miks teatud vormid või värvid inimest mõjutavad ning mis peitub meie esteetiliste otsuste taga. „Ilu seaduspärasustest“ on selles mõttes väärtuslik panus eesti esteetikamõttesse.