Serapis

Georg Moritz Ebersi romaan „Serapis” viib lugeja 391. aastasse Aleksandriasse, kus toimuvad ühed antiikaja pöördelisemad sündmused – Serapise templi hävitamine ja ristiusu võidukäik. Teos seob ajaloolise tausta ja kunstilise kujutlusvõime, andes lugejale pildi maailmast, mis on korraga lõppemas ja algamas. Serapis, kes pärines egiptlaste Osiris-Apise kultusest, oli saanud Kreekas ja Roomas austuse osaliseks, kuid tema tempel muutus ristiusu võimu kinnistamise märgiliseks sihtmärgiks. Romaan jutustabki sellest, kuidas religioonide ja kultuuride kokkupõrge kajastub inimeste eludes ja valikutes.

Serapise templi lugu näitab suurema murrangu olemust – ühe jumaluse ja maailmapildi taandumist ning uue esiletõusu. Aleksandria, antiikmaailma üks tähtsamaid linnu, on kujutatud kohana, kus kohtuvad erinevad usundid, teadmised ja ideed. Romaan pakub nii ajaloolist tausta kui ka inimlikke saatusi, mille kaudu muutuste tähendus avaneb. Ebers ei kirjelda ainult kivide purunemist, vaid ka seda, kuidas uskumused ja väärtused põrkuvad, jättes jälje tervele tsivilisatsioonile. Nii muutub teos üheks sillaehitajaks ajalookirjutuse ja kirjanduse vahel.

Georg Moritz Ebers (1837–1898) oli saksa egüptoloog, ajaloolane ja kirjanik, kes pälvis tuntust eelkõige oma ajalooliste romaanidega. Ta uuris põhjalikult Vana-Egiptuse kultuuri ning sidus teadusliku täpsuse kunstilise jutustamisoskusega. Tema teosed, sealhulgas „Serapis“, annavad lugejale võimaluse sukelduda antiikaja maailma, kus faktid ja fiktsioon põimuvad terviklikuks pildiks. Ebersit peetakse saksa kirjanduse klassikuks ja ühtlasi meheks, kes suutis teadusliku uurimistöö tulemused teha kättesaadavaks ja köitvaks laiemale publikule.