Homo sum. Olen inimene

Georg Moritz Ebersi romaan „Homo sum. Olen inimene“ viib lugeja antiikaja Egiptusesse, kus ajaloosündmused ja väljamõeldud tegelased põimuvad filosoofilise ja religioosse sisekaemusega. Pealkirjas sisalduv ladinakeelne fraas „Homo sum“ viitab inimese väärikusele, valikutele ja ekslikkusele. Lugu keskendub erakuks hakanud peategelase elule, kelle moraalsed ja eetilised otsused saavad proovile pandud, kui ta satub vastamisi armastuse, kaastunde ja süü küsimustega. Ebers käsitleb inimese sisemist heitlust, tema püüdlusi headuse ja väärikuse poole maailmas, mis on täis kannatusi, ebaõiglust ja usulisi vastasseise.

Romaani tegevustik kulgeb peamiselt Theba piirkonnas ning autor kirjeldab detailselt toonast elu, arhitektuuri, usukombeid ja ühiskondlikku struktuuri. Selle taustal areneb peategelase sisemine areng, mis ei piirdu pelgalt isikliku lunastusega, vaid asetub laiemasse inimliku kaastunde ja solidaarsuse mõtestamise raamistikku. Ebers ei anna hinnanguid, vaid asetab tegelased valikute ette, milles lugeja tunneb ära igavikulised eetilised dilemmad. Dialoogid ja sisekaemused vahelduvad ajalooliselt tihedate kirjeldustega, muutes teose nii sisuliselt kui vormiliselt mitmekihiliseks. See on lugu eneseületusest, valust ja võimest jääda inimeseks isegi äärmuslikes olukordades.

Georg Moritz Ebers (1837–1898) oli saksa egüptoloog ja kirjanik, kes püüdis ühendada teadusliku täpsuse ilukirjandusliku vormiga. Ta on tuntud kui üks esimesi autoreid, kes populariseeris vanaegiptuse maailma läbi ajalooliste romaanide. „Homo sum“ kuulub tema loomingu kesksete teoste hulka, olles ühtaegu ajastutruu ja sügavalt filosoofiline. Ebersi teosed on tunnustatud mitte ainult oma ajaloolise rikkuse, vaid ka eetilise sügavuse poolest. Teda loeti laialdaselt 19. sajandi lõpus nii Saksamaal kui mujal Euroopas, ja tema looming on jätkuvalt hinnatud lugejate seas, keda kõnetavad inimese sisemine areng ja ajalooline taust üheskoos.