Dantoni surm

“Dantoni surm” on Georg Büchneri draama, mis ilmus esmakordselt 1835. aastal ning mille tegevus viib lugeja ja vaataja Prantsuse revolutsiooni keerisesse. Lugu leiab aset 1794. aasta kevadel, mil revolutsiooni algusest on möödunud viis aastat ning sisemised vastuolud ja võimumängud on viinud revolutsionäärid üksteise vastu. Näidendi keskmes on Georges Danton – karismaatiline, kuid väsinud juht, kelle silme ees laguneb kord loodud ideaal. Vastamisi on Dantoni ja tema järgijate inimlikud nõrkused ning Maximilien Robespierre’i ja tema liitlaste raudne ideoloogiline kindlus.

Draama eripäraks on dokumentaalsuse ja poeetilise üldistuse ühendamine. Peaaegu kõik tegelased on ajaloolised isikud, ning paljud nende repliigid põhinevad päriselt öeldul või kirja pandul. Samas toob Büchner sisse ka oma mõttelisi rõhuasetusi, näiteks Saint-Justi kõne, mis peegeldab autori enda ideid. Näidendi tehnika on uuenduslik: kiirete stseenivahetuste ja nappide, kuid jõuliste dialoogidega meenutab see hilisemaid filmistsenaariume. Teos esitab küsimuse revolutsiooni olemuse kohta – kas see on ideaalide teostamine või häving, ning kuidas inimene jääb püsima ühiskondlike vapustuste keskel.

Georg Büchner (1813–1837) oli saksa kirjanik, revolutsionäär ja meditsiiniõpingutega tudeng, kelle loomingul oli suur mõju hilisemale Euroopa dramaturgiale. Tema elu jäi lühikeseks, kuid ta jõudis kirjutada mitu näidendit, millest tuntuimad on “Dantoni surm”, “Leonce ja Lena” ning lõpetamata jäänud “Woyzeck”. Büchnerit hinnatakse kui eelkäijat nii naturalismile kui ka modernistlikule teatrile, sest ta tõi lavale ühiskondliku kriitika ja psühholoogilise sügavuse. “Dantoni surm” jääb tema peateoseks, kus autor põimib ajaloolise täpsuse ja isikliku tragöödia, pakkudes ajatuid mõtteid võimu, revolutsiooni ja inimliku eksistentsi kohta.