Üks on kõik & kõik on üks

„Üks on kõik & kõik on üks” on ilukirjanduslik värsiteos, mis seab tegevuse lähimineviku ja lähedase tuleviku piiri äärde ning laseb lugemisel liikuda nii siseilmades kui ka välises ruumis. Tekst ehitab jutustuse üles teekonnana Ühe — kõige põhiolemuse — poole: tegelased astuvad eri radadel, proovivad samme, pööravad tagasi, alustavad uuesti. Iga stseen seob isikliku kogemuse üldisema seaduspäraga: mis on juhus, mis on põhjus, kuidas üks eluhetk haarab kaasa teised. Värsivorm annab tempole selge rütmi; lühikesed lõigud ja korduvad kujundid hoiavad teekonna fookuses ning lubavad lugejal näha, kuidas arutlus kasvab stseenist, mitte vastupidi. Teos ei otsi lõplikku lahendust, vaid näitab lähenemist: sammud viivad Ühe poole, kuid Absoluut jääb väljapoole kättesaadavat, ning sellest sünnib pinge, mis hoiab raami koos.

Romaanil on jutustav telg, millel liiguvad korduvad motiivid: kaksikvennad, kelle elulaadid viivad samu küsimusi mööda eri suunda; ühiskondlikud rollid, mis toovad kaasa valikuid; sisekõne, mis põrkub avaliku sõnaga. Üks vend tegutseb loojana, teine kannab võimu keelt; mõlemad otsivad korra alust ja mõõtu. Teos põimib filosoofilise arutluse ja konkreetse episoodi: dialoogis selgub, millal mõiste muutub teoks ja millal tegu nõuab uue mõiste. Lugeja liigub peatükist peatükki mööda sildasid, kus korduv märksõna toob tagasi eelmise stseeni tähenduse ning nihutab seda järgmises suunas. Värsikõne toetab sellist ülesehitust: paus, rida, tagasivõte. Nii tekib lugemise muster, milles isiklik ja üldine püsivad kõrvuti: inimene, kes mõtleb oma sammu, ja keel, mis proovib sõnastada Ühte, ilma et seda ära tarbiks.

Genadi Noa on eesti autor ja tõlkija, kelle töö ühendab luule, mõtteloo ja vaimsuse teemad. Ta on tegutsenud pikalt tõlkevahendajana, vahendades lugejale vaimseid tekste ja mõttekomplekte, ning kirjutanud omaenda värsivorme, kus arutlus ja jutustamine on samas reas. Noa tekstides on läbivaks võtteks küsimus, mis ei otsi deklaratsiooni, vaid kutsub katsesse; see avaldub ka siin teoses, kus narratiiv ei kinnita lõplikku vastust, vaid katsetab teed, mille lugeja saab ise läbi käia. Autor käsitleb inimese sisemist muutust koos keele muutusega: kuidas sõna vahetus toob teoni nihke ja kuidas tegu sunnib sõna ümber seadma. Sellest kujuneb kirjutusviis, mis toetab korduslugemist ja arutelu, mitte tarbimist ühe korraga.