Nauding

Gabriele D’Annunzio romaan „Nauding“ on Itaalia dekadentliku kirjanduse üks tuntumaid teoseid, mis uurib esteetika ja moraali piire 19. sajandi lõpu ühiskonnas. Romaani keskmes on aristokraatliku taustaga noor esteet Andrea Sperelli, kelle elu eesmärgiks on ilu, nauding ja vaimne erutus. Ta elab luksuslikku, kuid sisemiselt tühja elu, olles veendunud, et tõeline kunstnik peab kogema kõiki naudinguid ja kannatusi, et mõista elu täielikult. Tema maailm on täidetud peente maitsete, kunsti ja armusidemetega, kuid selle välise hiilguse taga peitub vaimne väsimus ja võimetus armastada siiralt.

„Nauding“ on ühtaegu armastusromaan ja esteetiline manifest, mis väljendab modernse inimese sisemist lõhet ilu ja moraali vahel. D’Annunzio kirjeldab rikkalikult Rooma kõrgseltskonna keskkonda, kus iga liigutus ja sõna on osa peenest mängust, kuid kus ehtsad tunded on haruldased. Peategelase suhe kahte naisesse – ühte, kes kehastab kiretut puhtust, ja teise, kes sümboliseerib lihalikku iha – avab vastuolu inimese hinge sees. Autor kasutab sensuaalset ja muusikalist keelt, et kujutada ajastu esteetilist idealismi, mis samal ajal kannab endas moraalset allakäiku. Teos on ilust ja ihast kantud, kuid selle sügavamas kihis peitub üksinduse ja enesepettuse tragöödia.

Gabriele D’Annunzio (1863–1938) oli Itaalia poeet, romaanikirjanik ja poliitik, kelle loomingut on iseloomustatud kui sillaks dekadentliku esteetika ja modernismi vahel. Tema loomingus põimuvad kunstiline rafineeritus, psühholoogiline tundlikkus ja elunautimise kultus. „Nauding“ („Il piacere“) ilmus esmakordselt 1889. aastal ning tõi autorile rahvusvahelise tuntuse, kujundades teda kui „Itaalia esteedi“ kuju. D’Annunzio elu oli sama kirglik ja vastuoluline kui tema teosed – ta oli nii kunstnik kui rahvuslane, nii ilu kummardaja kui provokatiivne mõtleja. „Nauding“ jääb tema loomingus üheks olulisemaks teoseks, mis avab ajastu hinge ja igavese inimliku iha täiuslikkuse järele.