Sada aastat üksildust

Gabriel García Márqueze romaan avaneb ja koondab luubina endasse solaarse reaalsuse: tundmata žanrikitsusi, mahutab Macondo Kolumbia, kogu kontinendi oma maagia ja ebausu, müütide ja fantaasiaga, alaarenguga ja poliitikute napakate kemplemistega, revolutsioonilise käärimisega ja gringode imperialismiga; Buendiadesse siirdab autor aga ladina-ameerika ja katseliselt inimkonna hinge selle rikkuse ja vaesusega, üle kõige üksildusega, üksildusega, mille on sünnitanud vägivald ja vihkamine, eneseuhke isemeel ja võimuiha — surmatoova üksildusega, mis jälitab inimrassi nii kaua ja alati, kuni maa peal ei valitse sõprus, solidaarsus ja armastus.