Merehädalise jutustus

„Merehädalise jutustus“ on Gabriel García Márquezi dokumentaalproosale toetuv teos, mis põhineb 1955. aastal ajalehes ilmunud kümneosalisel artikliseerial. Lugu räägib Kolumbia mereväe madrusest Luis Alejandro Velascost, kes kukkus koos seitsme kaaslasega tormisel merel laevalt parve. Tema ainus pääsetee oli kümme päeva kestev triivimine Kariibi merel, ilma toidu ja joogita, pidevalt surma piiril. Tekst keskendub Velasco vahetule kogemusele, kirjeldades füüsilisi kannatusi, meeleheite ja lootuse välgatusi, samuti vaikust ja üksildust, mis avanevad avamerel. Loo toon on detailne ja realistlik, hoidudes ilukirjanduslikest liialdustest, mis annab juhtunule dokumentaalse kaalu.

Perioodika 1991. aasta väljaanne toob eesti keelde täispika jutustuse, mille on tõlkinud Ruth Lias. Teos ilmus sarjas Loomingu Raamatukogu ning säilitab algse ajakirjandusliku vormi, mis hiljem koondati raamatuks. Märkimisväärne on, et García Márquez ei lisanud tagantjärele ilukirjanduslikke elemente ega muuda loo sisu, vaid laseb sündmustel ja peategelase häälel ise kõneleda. Lugejale pakub see vahetu ja pingevaba, kuid samas närvesööv lugemiskogemus, kus iga päev ja iga laine muutub elu ja surma küsimuseks.

Gabriel García Márquez (1927–2014) oli Colombia kirjanik ja ajakirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat. Ta sai tuntuks maagilise realismi klassikuna, kuid tema looming hõlmab ka dokumentaalproosat ja poliitilist ajakirjandust. „Merehädalise jutustus“ pärineb tema varasemast loomeperioodist, mil ta töötas ajalehes *El Espectador*. Tema oskus siduda napp ja täpne keel inimliku vastupidavuse ja moraalse valiku kujutamisega tegi temast ühe 20. sajandi mõjukama Ladina-Ameerika autori.