Mesilastaru laul

Frode Grytteni „Mesilastaru laul“ koosneb lühilugudest, mille keskseks ühendavaks elemendiks on elamu, kus erinevad tegelased elavad. Tegevuspaigaks on Norra töölisklassi linnakeses paiknev kortermaja, mille eri korrustel ja korterites avanevad fragmendid üksikisikute eludest. Iga peatükk keskendub erinevale elanikule, kelle vaatenurk ja kogemus loob omaette maailma. Lood ei ole omavahel otseselt seotud, kuid neid ühendavad sarnased teemad – igatsus, üksindus, pinged, mis jäävad sageli varjatuks, ja väikesed valikud, mis mõjutavad inimeste argipäeva käiku. Elu kirjeldatakse piiratud ruumis, seinte vahel, kus heli levib kergesti, aga mõistmine harva.

Tegelaste hulka kuuluvad nii noored kui vanad, töötud, paarid, lahkujad, ootajad ja mäletajad. Sageli jäävad nende lood lõpetamata, viidates sellele, et lahendused ei ole nähtavad ega isegi vajalikud. Tähtis ei ole mitte sündmuste areng, vaid nende sisepinged ja seisundid, mida Grytten kujutab detailide kaudu. Kortermaja kujuneb ise justkui peategelaseks – kohaks, mis talletab hääli, mälestusi ja kordusi. Ruum ei ole neutraalne taust, vaid mõjutab seda, kuidas tegelased ennast ja teisi tajuvad. Kuigi elu korterites kulgeb enamasti vaikselt ja välise tähelepanuta, peegelduvad väikestes hetkedes keerukad sisemised protsessid.

„Mesilastaru laul“ ei esita moraalseid seisukohti ega tee kokkuvõtteid. Teose vorm on avatud ja rütmiline, iga lugu iseseisev, kuid osaliselt sõltuv sellest, mis jääb öeldust välja. Lugejale ei pakuta valmis tähendusi, vaid võimalust liikuda läbi erinevate elude, kuulata ja vaadelda. Rõhk on vahetul kogemusel, mis ei vaja seletust, vaid kohalolu.