Võime armastada. Psühhoanalüütiline uurimus

Fritz Riemanni teos „Võime armastada. Psühhoanalüütiline uurimus“ keskendub armastuse psühholoogilisele olemusele ja selle seostele inimese sisemaailmaga. Autor, tuginedes psühhoanalüütilisele teooriale, käsitleb armastust kui isiksuse küpsuse ja vaimse arengu peegeldust. Raamatus esitatakse armastuse erinevaid vorme ning nende dünaamikat, tuues esile, kuidas inimese varajased kogemused, hirmud ja kaitsemehhanismid kujundavad võimet armastada. Riemann vaatleb ka armastuse seotust soolise identiteedi, enesehinnangu ja sõltuvussuhetega, kirjeldades armastuse arengut läbi inimese elukaare.

Teose keskmes on neli põhihirmu – hülgamine, enesekaotus, muutus ja püsivus –, mis Riemanni teooria järgi mõjutavad isiksusetüüpe ja nende võimet luua lähedasi suhteid. Iga hirmu kirjeldamisel analüüsib ta vastavat psüühilist hoiakut ning selle mõju armuelule ja suhetele. Raamat ei keskendu üksnes patoloogiatele, vaid toob esile ka tasakaalustatud suhete eeltingimused ja tingimused, mis soodustavad armastuse arenemist. Rikkalikult illustreeritud juhtumitega aitab see mõista, kuidas sügavalt juurdunud psühholoogilised mustrid võivad suunata inimese suhete kvaliteeti ja läheduse taluvust.

Fritz Riemann (1902–1979) oli saksa psühhoanalüütik ja psühhoterapeut, kelle tööd on jätnud olulise jälje humanistlikku psühholoogiasse. Ta oli Müncheni psühhoanalüütilise instituudi liige ja tegeles aastaid kliinilise töö ning õpetamisega. Riemanni kirjutised pälvisid tähelepanu oma selge ja süsteemse käsitluse poolest, mis tõi klassikalise psühhoanalüüsi keerukad kontseptsioonid laiemale lugejaskonnale mõistetavamaks. „Võime armastada“ on üks tema olulisemaid töid, mis jätkab sama autori eelnevates teostes algatatud eksistentsiaalsete teemade uurimist.