Vananemise kunst

„Vananemise kunst“ on teos, mis käsitleb elu paratamatut etappi – vanadust – ning sellega seotud väljakutseid ja võimalusi. Autor juhib tähelepanu sellele, et vanadus ei pea olema vaid aeg, mil inimene elab mälestustest või keskendub üksnes tervisemuredele. Pigem tuleks seda mõista kui elu loomulikku osa, mis võib pakkuda sisukat ja tähendusrikast jätku. Raamat näitab, et iga põlvkond peab paratamatusega ise suhestuma, sest tänapäeva inimene tunnetab vastutust oma elu eest märksa enam kui varasematel aegadel, mil raskused ja muutused seostati Jumala või saatuse tahtega.

Riemanni käsitluses on vananemine ühtaegu individuaalne ja universaalne nähtus. Ta rõhutab, et inimeste saatused ja iseloomud on erinevad ning seetõttu ei saa olla ühtset vastust küsimusele, kuidas vanadust mõtestada. Ometi pakub teos juhtnööre ja mõtteid, kuidas hoiakuid kohandada ning leppida vältimatu elukaare muutumisega. Autor näeb vanaduses võimalust vaimseks kasvuks ja sisemiseks rahuks, kuid toob esile ka need raskused, millega iga inimene peab isiklikult toime tulema. Nii on „Vananemise kunst“ korraga praktiline ja filosoofiline teejuht, mis avab lugejale uusi vaatenurki elu viimasele etapile.

Fritz Riemann (1902–1979) oli saksa psühhoanalüütik ja psühhoterapeut, keda tuntakse eelkõige kui mõjukate psühholoogiliste käsitluste autorit. Tema tuntumaid teoseid on „Põhilised vormid meie hirmus“, mis uurib inimese käitumise aluseks olevaid ärevusi. Riemann püüdis oma kirjutistes ühendada psühhoanalüütilisi teadmisi praktiliste elunõuannetega, pakkudes lugejale nii teaduslikku tausta kui ka eksistentsiaalset mõtlemisainet. „Vananemise kunst“ asetub tema loomingu hulka kui teos, mis keskendub inimelu hilisemale perioodile ning näitab, kuidas psühholoogiline teadlikkus võib aidata muuta elu sügis rahuldustpakkuvaks ja tähendusrikkaks.