Hirmu põhivormid. Süvapsühholoogiline uurimus

Fritz Riemanni teos „Hirmu põhivormid. Süvapsühholoogiline uurimus“ on üks klassikalisemaid psühholoogia-alaseid käsitlusi, mis keskendub inimese eksistentsiaalse hirmu neljale aluspõhjale. Riemann esitab oma töös mõtte, et iga inimese isiksuse struktuuris on neli põhikonflikti, mis väljenduvad eri hirmuvormidena: hirm lähedust ja sõltuvust tekitava suhte ees, hirm üksinduse ja eraldatuse ees, hirm muutuste ja ebakindluse ees ning hirm stagneerumise ja muutumatuse ees. Need vastandlikud jõud kujundavad inimkäitumist, psüühilisi probleeme ja ka isiksuse arengu suunda.

Raamat on kirjutatud süvapsühholoogilise vaatenurga alt, tuginedes psühhoanalüütilistele ja eksistentsiaalpsühholoogia põhimõtetele. Riemann ei taotle kliinilise täpsusega diagnoose, vaid püüab avada üldinimlikke mehhanisme, mis mõjutavad hirmu kaudu meie valikuid, suhteid ja maailmataju. Ta näitab, kuidas need neli hirmu on omavahel seotud ja tasakaalustavad üksteist, samas kui nende liialdus või allasurumine võib viia psüühiliste häireteni või neurootiliste hoiakuteni. Riemanni käsitlus on selge, analüütiline ja mõistetav ka neile, kes ei ole spetsialistid, kuid tunnevad huvi inimese sisemaailma vastu.

Fritz Riemann (1902–1979) oli saksa psühhoanalüütik ja psühhoterapeut, kelle tööd on mõjutanud nii psühhoanalüütilist teooriat kui ka praktilist psühhoteraapiat. Ta tegutses Müncheni psühhoanalüüsi instituudis ning oli üks süvapsühholoogia populaarsemaid selgitajaid Saksamaal. „Hirmu põhivormid“ on tema tuntuim teos, mida loetakse ka tänapäeval oluliseks lähtepunktiks hirmu, ärevuse ja isiksuse struktuuri mõtestamisel. Eesti keeles ilmus raamat Johannes Esto Ühingu väljaandena, tuues kohaliku lugejani sügavalt inimliku, ent analüütiliselt süsteemse käsitluse psüühilistest aluspõhimõtetest.