Wilhelm Tell. Näidend 5 vaatuses

Friedrich Schilleri näidend „Wilhelm Tell“ kujutab Šveitsi vabadusvõitlust Habsburgide võimu vastu 14. sajandil. Teos põhineb rahvapärimusel ja ajaloolistel sündmustel, keskendudes ühe keskse tegelase, Tellile, kes satub vastasseisu võimuesindajatega. Lugu algab Šveitsi kantonite rahuliku elu häirimisega, kui keiserlik asevalitseja Gessler kehtestab alandava sümboli, mille ees rahvas peab kummardama. Konflikt kujuneb poliitilisest vastupanust, mille keskmesse asetub Telli isiklik lugu.

Tuntuim stseen näidendis on Telli sundimine laskma noolt oma poja pea kohalt. See episood saab pöördepunktiks, mis viib sündmused laiemasse vastuhakku. Tellist saab sümbol vabaduse ja õiguse eest seisjana, kuid tema teod ja motiivid jäävad keerukaks, ulatudes kaugemale üksikisiku julgusest. Teised tegelased väljendavad erinevaid hoiakuid rõhumise, truuduse ja koostöö suhtes, andes teosele mitmekihilise ühiskondliku mõõtme.

Näidend areneb viie vaatusena, ühendades isikliku tragöödia ja kollektiivse vastuhaku kujutamise. Schilleri käsitlus rahva õigust enesemääramisele põhineb valgustusajastu ideedel, kuid jääb ajas laiemalt kõnetavaks. „Wilhelm Tell“ on poliitiline draama, kus üksikisiku teguviis saab ühiskondliku tähenduse vabaduse ja vastutuse vaatepunktist.