Wilhelm Tell. Näidend 5-es vaatuses

Friedrich Schilleri ajalooline draama „Wilhelm Tell“ kujutab Šveitsi rahvusliku vabadusvõitluse algust ning on üles ehitatud viievaatuselise näidendina, mis ühendab isiklike ja poliitiliste motiivide kaudu kangelasloo ning üldinimlikud väärtused. Teose keskmes on legendaarne vibukütt Wilhelm Tell, kes on sunnitud seisma silmitsi Habsburgide türanliku võimu kehastaja, asehaldur Gessleriga. Kuulus stseen, kus Tell peab laskma oma poja pealt maha õuna, sümboliseerib nii alistamise survet kui ka sisemist väärikust ja trotsi. Schilleri lavatekst arendab pinget samm-sammult, kuni see kulmineerub rahva ülestõusu ja rõhuva korra kokkuvarisemisega.

Draama keeleline ülesehitus on pidulik ja kujundlik, iseloomulik klassikalisele saksa idealismile. Iga tegelane kehastab mingit ideed või hoiakut, mistõttu teos liigub ühtaegu narratiivsel ja sümboolselt tasandil. Tegelaste kaudu käsitletakse vabaduse, kohusetunde, ebaõigluse ja aususe teemasid, mis ei piirdu vaid ajaloolise raamistikuga, vaid kõnetavad laiemalt. Tell kui vaikne, kuid otsustav mees, ei otsi konflikti, ent ei tagane ka, kui õiglus on kaalul – tema kuju jääb eetilise julguse võrdkujuks. Schilleri stiil on dialoogitihe ja retooriliselt lihvitud, sobitudes hästi lavalisele esitusele, kuid säilitades mõju ka lugedes.

Friedrich Schiller (1759–1805) oli saksa poeet, ajaloolane ja filosoof, kelle looming kuulub saksa kirjandusklassika alustekstide hulka. Ta oli tihedalt seotud Weimari klassikalise koolkonnaga ning oli tihe mõttekaaslane Johann Wolfgang von Goethele. Schilleri näidendites ühinevad valgustusajastu ideed ja humanistlikud ideaalid, mida ta väljendas nii tragöödiates („Maria Stuart“, „Don Carlos“) kui ka kangelasdraamades nagu „Wilhelm Tell“. Viimane jäi tema eluajal avaldatud viimaseks näidendiks ning saavutas kiiresti suure populaarsuse, olles eriti oluline Šveitsi rahvusliku identiteedi sümbolina, ent kõnetades ka universaalsete väärtuste kaudu vabaduseiha kõikjal maailmas.